Ühel päeval pole enam oluline, mis kell pole. Pole tähtis, millal ma magan, söön, mitu tundi vedelen rannas raamatut lugedes. Ma saan aeglasemalt elu nautida ega pea muretsema, mis kell on.
Ma pole umbes neli aastat ise telefoni haaranud, et sõpradele helistada. Ma ei saa seda teha, sest lapsed ei lase. Ma üritan olla hea sõber, aga seda on raske teha, kui ma mõtlen pidevalt oma laste vajadustele. Ma tahaksin saata sõpradele ilma põhjuseta postkaarte ja õnnitleda neid sünnipäeva puhul õigel ajal.
8. Mu puhkused oleksid pikemad
Lastega koos on võimalik reisida, selles pole kahtlustki, me teeme seda sageli ja need reisid on olnud väga meeleolukad. Aga ma igatsen aega, mil käisime abikaasaga kahekesi reisimas. Ma ei peaks pakkima meeletult palju asju kaasa ega kontrollima pidevalt, kas kellelgi on tarvis tualetti minna. Ma broneeriks laia voodiga toa ja laseks toateenindusel end hellitada.
9. Sööksin restoranides, mis on tuntud toidu poolest (mitte selle järgi, kas seal on lastesõbralik atmosfäär või mitte)
Kui saaksin ise restorani valida, ei ehiks selle seinu multifilmitegelased, lastele ei toodaks lauda värvipliiatseid ja pabereid ning me saaksime tellida midagi muud peale lasteprae. Ma eelistaks restorane, kus on mitu käiku ja mahe valgustus.
10. Igatseksin hullupööra oma lapsi
Hoolimata sellest, et ma tunnen mõnest asjast puudust, ei ole miski võrreldav sellega, kui su päevi muudavad helgemaks kaks väikest võrukaela. Pole vahet, kui väga ma sooviks rohkem magada või vaikuses olla, ma tunneksin oma laste kilkamisest kahtlemata puudust. Ma tean, et kui lapsed saavad vanemaks, saan ma ka oma ammuseid unistusi teoks teha, võib-olla veel enne, kui nad täitsa kodust välja kolivad. On palju asju, mida teeksin siis, kui mul poleks lapsi, aga tegelikult poleks neil asjadel mingit tähtsust, sest need ei saa mind teha nii õnnelikuks kui ma olen praegu, nende emana.