Hääles on rohkem tõde kui sõnades

Häält saab kandvamaks harjutada Foto: SCANPIX

Mõtiskledes hääle nüansside tähtsuse üle igapäevases suhtlemises, hakkas mind kummitama kodulähedase prügikonteineri peal olev silt «Ära viska oma häält prügikasti!», kirjutab terapeut Jana Reidla salasona.eu-s. See tekst on mind iga kord segadusse ajanud ja ma ei saa praegugi aru, mis selle eesmärk on. Küsisin abikaasalt – tema teab tavaliselt neid pooli maailma asju, mida mina ei tea – aga seekord ei olnud ka temal vastust. See ei tähenda, et ma selle sildiga nõus ei oleks. Hääl on inimese eneseväljenduse nii tähtis komponent, et prügikasti visata teda muidugi ei tasu.

Sõnumi vastuvõtmise filtrid

Mul on tava, et e-kirjade kaudu edastan peamiselt infot ja väldin emotsionaalsemaid teemasid. Miks? Praktika on näidanud, et valestimõistmise oht on suur. Arvad küll, et kui kõik on mustvalgel kirjas, siis on info täpsem, aga see kehtib ainult konkreetsete sõnumite – näiteks kutse esitlusele või aastaaruanne – puhul. Kui sul on kolleegile edastada südantvaevav mure, et tema märkus eelmisel koosolekul oli ülekohtune, siis tee seda parem otse vesteldes. Sinu kirjapandud tekstile lisab tema mõttes hüüumärgi sinna, kus seda pole ja trükitähed mõne väljendi rõhutamiseks, mida sina esmatähtsaks ei pidanud ning tulemuseks on hoopis teine sõnum. Isiklikult puudutavat kirja loeb adressaat oma sisemiste emotsioonidega. Ta võib vastaspoole «hääle» iseenda tundefiltri kaudu nii ülespoole kui allapoole timmida ja rikkis telefoni efekt ongi saavutatud.

Uuringute kohaselt pidavat igapäevasuhtluses kuulamisel olema 45-protsendiline osakaal ning selle juures jäetakse 75 protsenti kuulatust tähele panemata – juttu ei mõisteta või unustatakse kiiresti. Kuulaja teeb kiiresti oma sisemise kokkuvõtte teise jutust, aga arvestab seejuures sõnumi vastuvõtmisel ainult 7 protsenti sõnu, seevastu lausa 55 protsenti kehakeelt ning 38 protsenti intonatsiooni ja häält. Teame ka seda, et esmamulje on kõige tähtsam ehk siis ikkagi see, kuidas sa midagi ütled, mitte üksnes sõnad ise.

Hääles on tõde, mida ei saa varjata

Hääl annab edasi sinu energiat ja sinu sõnade taga olevat taotlust. See, kuidas sa räägid, annab sõnadele tohutult lisainfot. Kui inimese hääl on nõrk ja väsinud või vihane ja vali või arglik ja vaikne, teeb ümbruskond vastavalt hääle seisundile järeldused inimese energiataseme kohta. Kõneldes koosolekul uue projekti vajalikkusest täiesti osavõtmatu tooniga, võid juba ette arvestada, et vaevalt teised sellest süttivad ja oma energiat panustama hakkavad. Ideaalis peaks iga juht uskuma töödesse ja ideedesse, mida ta alluvaid järgima suunab. Tihti on nii, et sellel juhil on omakorda juht ja nende kahe ideed ja põhimõtted ei kattu. Sedasi päevast-päeva võõraid sõnu rääkides on lihtne läbipõlemiseni jõuda.

Hääl reedab katsed oma tõelisi tundeid eitada. Kui oled partneri käitumise üle vihane, aga tema selleteemalise küsimuse peale hüüatad kärsitult: «Ei, ma ei ole vihane!», siis ei too see rahunemist ega mõistmist. Eitustes on sageli palju protesti ja vastuolu, eriti kui see puudutab tunnete eitamist. Teine saab hääletoonist aru, et sa oled vihane, aga kuna sa seda eitad, siis võtad talt õiguse seda teemat edasi selgitada. Sasipundar neelatakse selleks korraks alla. Targem oleks korraks peatuda ja tõdeda: jah, kallis kaasa, selles on sul vähemalt õigus, olen tõesti vihane.

Hääles on rohkem tõde kui sõnades. Sõnad võid pähe õppida, aga see, kuidas sa nad ette kannad, on individuaalne. Suvel on meie kohvikutes tööl palju uusi ja pooljuhuslikke teenindajaid, kellele see töö tegelikult südamelähedane pole. Hiljuti jälgisin ühes Kuressaare vabaõhukohvikus kõrvallaua ettekandja reetlikku hääletooni. Sõnades oli ta lugupidav, aga selles, kuidas ta teksti välja ütles, kõlas teadaanne: «Tehke endale enne selgeks, mida te soovite ja tulge siis tagasi!» Seevastu Itaalias, Portugalis, Kreekas ja Hispaanias paistab teiste teenimine välja kui lust ja lillepidu. Hommikust tolmupühkimist saadab rõõmus lauluke ja kohvitass tuleb nii magusa «por favor!» saatel, et suhkrut pole sisse vajagi. Arvan, et see tuleb teenindaja ameti väärikaks pidamisest, külastaja oodatud külaliseks pidamisest.

Sinu jutus peegeldub sinu reaalsus

Oma keelekasutusega sa ühelt poolt näitad teistele, kes sa oled ja teisalt lood seda reaalsust, milles sa elad. Seda illustreerib hästi üks budistliku tagapõhjaga lugu kahest rändajast. Linna jõudes küsis üks rändaja talle teel vastu tulnud vanalt naiselt: «Missugused inimesed selles linnas elavad?» Vana naine päris vastu: «Missugused olid inimesed sinu linnas?» «Oh, nad olid kohutavad,» torises rändaja. «Valelikud, petised, kobakäpad, mitte ühtki neist ei saanud usaldada.» «Küll sa näed, et inimesed siin linnas on samasugused,» vastas vana naine. Kui tuli teine rändaja, küsis temagi vanalt naiselt, mis inimesed seal linnas elavad. «Missugused inimesed sinu linnas elasid?» küsis naine. «Oi, suurepärased!» hüüatas rändaja. «Toredad, ausad, töökad, oli suur au nendega koos olla.» «Sa leiad, et inimesed siin linnas on täpselt samasugused,» vastas vana naine.

Inimese jutt reedab ta sisemuses toimuvat. Eestlased on end ise juba «muretsemise» sõna pärast parasjagu tögama õppinud. Tänu sellele ehk enam nii palju ei muretseta lapsi või kingitusi, hea oleks kui muretsemine üleüldse väheneks, võib-olla siis ka eestlaste õnnetunne suureneks. Lisaks sellele märkan keelekasutuses väljendite «tõtt öelda» ja «ausalt öeldes» vohamist. Kas ma pean niiviisi rääkijast arvama, et ta enamasti ütleb välja valet või muliseb niisama?

Häält saab kandvamaks harjutada

Mõnikord võib ka lektori jutt ebalevalt kõlada. Põhjus ei pea alati olema selles, et ta pole enda sõnades kindel, võib-olla pole ta iseendaga kui esinejaga rahul. Sel juhul on võimalik heaks esinejaks õppida ja treenida. Nii nagu lauljad laulavad hääle lahti, saavad ka teised oma häälega sarnast eeltööd teha. Hääl hakkab kõlama nüansirikkamalt, nii et seda on hea kuulata ja esineja mõtteid lihtne mõista. Lektor saab oma tugevamast häälest enesekindlust juurde, enesega rahulolev esineja muutub vabamaks ja loomulikumaks.