/nginx/o/2010/10/13/448318t1h03eb.jpg)
Viiele lapsele emaks olev Enel Kotli leiab, et kui perel pole ootusi ega hirme ja kasulastesse suhtutakse nagu omadesse, on kõik elus tekkivad probleemid ületatavad.
Kasuema: mul ei ole laste suhtes ootusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Minul ei ole olnud lastega seoses ühtegi hirmu. Kui naised on lapseootel, ütlevad, et ükskõik, kas on poiss või tüdruk, peaasi et terve. Kui mina oma last ootasin, ei kartnud ma kunagi, et ta ei sünni tervelt,» kirjeldas ta. «Mul ei ole laste suhtes ka ootusi – laps on laps ja vaatame, mis tast saab,» sõnas naine.
Enel Kotli loetles oma pere üles: tal on üks bioloogiline laps, üks suureks kasvanud kasulaps, üks adopteeritud laps ja kaks tugilast, kes elavad osa ajast lastekodus ja tihti nende peres.
Probleeme on tema sõnul ühtmoodi kõigi lastega: haigused, teismeiga, tülid. «Ma ei saa liigitada, kas oma või kasulaps - mõlemad on omad. Loomulikult südame külge kasvamine käib ajaga,» rääkis ta.
Kotli adopteeris lapse 2-kuusena ning tema sõnul oli see justnagu «enda jaoks» teene tegemine – lapsekasvatus paitab tema hinge. Kahe suurema lastekodulapse tugipereks olemine on aga laste endi aitamiseks.
Oma tugilaste puhul näeb ta, kuidas neil igal korral lastekodust koju tulles läheb aega, enne kui nad «iseennast üles leiavad». Seetõttu peab ta lastekodust suure lapse adopteerimist väga üllaks teoks.
«Lastekodus on laps paljude mõjusfääris, paraku on pahad asjad kergemad välja tulema. Seetõttu koju tulles kulub lapsel tükk aega, enne kui ta iseennast üles leiab. Need, kes lapsendavad 3-aastaseid ja vanemaid, teevad kindlasti midagi palju suuremat ja tänuväärsemat,» tunnustas ta.
«Kui võtad suurema lapse, pead olema nõus nägema rohkem vaeva, see on kindlasti keerulisem. Suuremal lapsel on olnud traumasid üksjagu, sa pead temaga tõsiselt tegelema. Vanemate kaotus, lastekodus kasvamine on oma jälje jätnud,» rääkis ta.
Kotli pole enda sõnul väljastpoolt peret teiste tuge või abi vajanud. «Aga see sõltub suuresti inimesest – kui naisel pole varem lapsi olnud, õpib ta alles ajaga emaks olema. Muresid on ka oma bioloogiliste lastega ja kui probleemiga tegeled, saad sellest ikka millalgi üle,» ei näinud ta kurtmiseks põhjust. «Mis võiks siis kasulapse puhul olla teisiti? Laps on laps.»