/nginx/o/2015/06/05/4147585t1h3ccd.jpg)
Murelik värske ema arvab, et tal on oma pojaga nõrk kiindumussuhe ja küsib Perefoorumis teistelt naistelt nõu. Kuidas peaks käituma siis, kui naisel on oma lapsega nõrk kiindumussuhe ning poeg eelistab olla pigem koos teiste sugulastega?
Värske ema kurdab: laps ei taha minuga koos olla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu kallis poja on üheaastane ning on rõõmus, aktiivne ja väga armas laps. Võõrastab natukene, aga lähedasi, nagu vanaema, vanaisa, tädisid-onusid ja muid pere tuttavaid mitte. Kui mu laps sündis oli mul mehe õde tihti abiks, kuna mees oli vahel Soomes tööl. Vahel käis mehe õde iga päev külas, aitas kodutöödega ja oli niisama seltsiks. Laps harjus temaga juba väga ära. Varem polnud mul selle vastu midagi, et ta meil külas käis ja meid aitas. Nüüd käib tädi ainult nädalavahetustel külas, aga olen märganud, et kui tädi tuleb nädalavahetusel külla on laps kohe nii rõõmus. Muidugi tädi ka mängib ja tegeleb temaga. Kui tädi ära läheb, siis laps pole otseselt kurb. Lihtsalt vahel tunne, et kui tädi tuleb külla, siis lapsel pole ema enam vajagi, tahab koguaeg tädi juures olla ja tädiga kõike teha.
Vahel mõtlen, et mida ma valesti teen, et laps ei taha minuga olla? Kuidas ma ei oska olla hea ema? Mida ma valesti teen, et meie vahel pole suurt kiindumussuhet? Või siiski on, aga ei saa sellest aru? Kui laps haiget saab või kukub, siis on emme tähtis ja emme peab peale puhuma. Kuid muidu armastab olla kogu aeg tädi süles ja näib nii rahulik seal. Sama lugu ka kui linnast maale vanaema juurde sõidame. Ka siis on laps minu õega rohkem koos või siis vanaemaga, istub nende süles kõige rohkem. Isa on ka Soomest tagasi ja osaleb ilusti lapse elus. Oleme lapsega päevad läbi kahekesti koos. Päevad on meil täis tegemisi, naeru ning vahel ka nuttu. Armastan oma last igatmoodi, igatipidi. Vahel ei saa aru, kas meie vaheline niiöelda kiindumussuhe on tugev või mitte. Pole eriti ka väljas käinud, pikemaks ajaks ära läinud. Vahel juuksuris, aga siis jäi ka isaga koju. Muidugi mingit nuttu ei olnud, kui ma ära läksin, tagasi tulles tuli laps küll kallistama ja siis hakkasime mängima. Samas see võis tingitud olla ka selles, et ta jäi isaga koju, mitte kellegi muuga. Aga kuidas ikkagi aru saada sellest kiindumussuhtest? Mida teie arevate sellest loost?