Tiiu Sild: kingitud aja elan viimase peal!

Tiiu Sild. Foto: Tartu Postimees

Kaminas praksub tuli, klaaride silmadega kiisu pikutab toolil ja lahke perenaine, Ahhaa teaduskeskuse juht Tiiu Sild (52) sätib lauale kohvitasse. Akna taga ragistab sügisvihm ja tundub, nagu oleksime taas nelja aasta taguses hetkes, mil Tiiu kõneles oma tööst, perest ja kurnavast keemiaravist. 

«Tookord arvasin, et see on jumalagajätmise jutt,» tunnistab Tiiu, lükates juukseid näo eest kõrvale. «Jah, need on minu omad,» tabab ta külalise küsiva pilgu. Eelmisel kohtumisel kandis ta ju parukat. «Nüüd ei raatsi ma oma juukseid üldse lõigata,» lisab naine.

Tiiul on neli last: Kaarel (21), Mihkel (25), Elin (26) ja Mari (27). Nad on küll pesast välja lennanud, kuid emale hingeliselt lähedal.

Sõdurpoiss Kaarel teenib sõjaväes aega ja käis just kodus. Tiiu loeb muheldes ette poja saadetud sõnumi: «Tänan suurepärase nädalavahetuse eest, millele andis palju juurde emahoolitsus. Kapral Sild.»

Tiiu mõlemad tütred on jõud­nud doktoriõppesse, noorem Tartus ja vanem Montrealis.
«Olen mõelnud, et digiajastu on inimesi tohutult lähendanud, saame iga hetk olla ühenduses. Näiteks võin interneti vahendusel vaadata oma Kanadas õppiva tütre silmadesse või isegi teda ta sassis toa pärast noomida.»

Vanem poeg aga töötab ema juhitavas Ahhaa keskuses. «Mihklil on anne luua erilisi eksponaate. Meil on leidlikul inimesel hea põli, sest siin on võimalik teostada oma ideid ja n-ö kiiksuga ettevõtmisi. Näiteks reedel oli mul kähku tarvis leida nelja fooliumist hobust. Neid vajas elav male, kus malenditeks on inimesed.»

Hiljuti lõppenud «Teadlaste ööl» lõi kaasa ligi 17 000 külastajat üle Eesti. Eriti toredaks peab Tiiu seda, et nii suur arv sai kokku paarikümne inimese kaupa: näiteks Kihnus osales 50 inimest, Viljandis 70 jne.

Järsk üksijäämine

Tallinnast pärit Tiiu õppis 46. keskkoolis, kunstikallakuga koolis, aasta eespool oli Signe Kivi ja paar aastat tagapool Mart Laar. «Mäletan, et olin siiralt solvunud, kui sain 10. klassis kõnevõistlusel 2. koha, sest võidu napsas 8. klassi poiss Mart Laar,» naerab ta.

Tartu Ülikoolis õppis Tiiu keemiat ühel ajal värvika ja lõbusa seltskonnaga – Ansipi, Pasti, Kolgi, Siilatsi, Ilometsa, Tarmaku ja teiste tegusate noortega.

Tiiu noorpõlvearmastus ja tulevane abikaasa oli samuti keemik. Kolm esimest last sündisid järjest, vähem kui kolme aasta jooksul. «See oli vahva aeg, aga nii kurnav, et ma ei mäleta sellest suurt midagi,» ütleb ta.

Abikaasa viis pere juurest ootamatu surm. 39-aastane mees oli just kaitsnud doktoritöö, kui ta kokku varises. Noorim laps oli siis kümnene, ülejäänud murdeeas. Majanduslikus mõttes oli pere kaotanud kolmveerandi senisest sissetulekust, Ahhaa keskus oli just alustamas.

«Vahel oli küll tahtmine murduda...  Eks ma nende raskete aegade eest ehk oma haigusega maksangi. Immuunsüsteem on ju habras – kui sa ei puhka piisavalt ega mõtle ennast õnnelikuks, teedki endale liiga,» arvab Tiiu.

Just tol raskel ajal pärgas Ettevõtlike Daamide Assotsiatsioon Tiiu eduka daami tiitliga. Tunnustus tuli õigel ajal.

Vastandite ühtsus

Tiiu elukaaslane on ajaloodoktor Villu Tamul. «Oleme juba kümme aastat koos, aga kohtume nädalavahetustel, ta elab Tallinnas.»

Naise sõnul võluvad neid teineteise juures erinevused. «Elukaaslast huvitavad ajalugu, diplomaatia ja relvandus, mina olen ulme- ja loodusefänn. Meelitan teda ikka loodusesse, aga Villu eelistab istuda õues, õllepurk käes. Loodus peab tulema tema juurde, tegema reveransi ja ennast tutvustama,» naerab Tiiu. Villule meeldib päevi ette kavandada, Tiiu aga võib oma plaane käigu pealt muuta.  

Tiiu kodus on hubane olemine, ta paneb ennast kuulama ja annab tähenduse ka kraamile, millega külalist kostitab. Pakub kohvi kõrvale roosuhkrut ingveriga ja miniatuurseid komme tütre Kanadast toodud karbikesest. Avab mänguasjamuuseumi kingitud šokolaadi, mille vahel on värvilised nukupildid. Need lähevad fotograaf Lauri väikesele tütrele.

Ta märkab inimesi enda ümber: pereringis, tööl, tänaval. Näiteks valutab südant hooleta laste pärast. «Nägin kunagi väikest poissi päevade viisi Kassitoomel kelgutamas, kinnasteta käed külmast punased. Küsimusele, kas ta koju sooja ei taha minna, vastas laps, et ema ei luba enne õhtut. Olen mõelnud, kui palju on vaja veel ühiskonnal areneda, et kõik lapsed saaksid kasvada turvalises kodus,» kõneleb ta.

Ahhaa keskuse pere ja sealsed suhted on Tiiule olulised. Ta jälgib tähelepanelikult, kui tekib pingeid, ja püüab neid lahendada. «Minu uksele on joonistatud kaugusse kaduv saba, tekstiga: oota oma järjekorda. Eks jutulesoovijaid ole tõesti palju, kellel on vaja allkirja, midagi küsida või arutada.»

Õhtuti kipub Tiiu ennast töökabinetti unustama. «Aga eks neid õhtuseid passijaid ole seal teisigi,» muheleb ta.  Ta meenutab, et esimene näitus oli Ahhaas aastal 1998, mil Tartu kunstikoolis valmis esimene eksponaat – hiiglase laud ja toolid.

Kui palju on naine pidanud haiguse tõttu tööst eemal olema?

«Päris palju. Mul on olnud vahepeal mitu lõikust,» ütleb ta. «Kevadel kandsin taas parukat.» Vaikuse lõhub Tiiu rahulik ja soe hääl.

«Mu seis on praegu märgatavalt turvalisem kui varem. Olen arstide hoolika järelevalve all. Viimane keemiaravi oli leebe, sain samal ajal tööl käia.»

Teistmoodi elu

Hoolitsev ja kaastundlik tähelepanu igal sammul oli esialgu koormav, tunnistab naine. «Nüüd näen kergendusega, et lapsed vahel turtsatavad mu peale või ignoreerivad mu soovitusi. Ja see on tõeline kergendus, kui sind ümbritseb taas normaalne elu!»

Samas ta mõistab ümbritsejate kaasaelamist. «Mäletan ka ise, kuidas üks kolleeg oli ammu vähist tervenenud, aga alati, kui ta tuli koridoris vastu, meenus mulle too ammune probleem.»
Haigustel ja hädadel on ka helgem pool: kui kellelgi on raske, avaneb võimalus näidata oma hingesuurust: lohutada, toetada ja aidata. Tiiu kinnitab, et tema elust pole kadunud ükski sõber, pigem on neid juurde tulnud.  

Tiiu sõnul paneb haigus mõtlema rasketele teemadele ajal, kui sa ei ole selleks valmis. Aga on hea, kui see saab tehtud. «See, et olen pidanud surmale mõtlema, on mind vabastanud hirmust. Ühel hetkel sa väsid kartmast ja mõistad, et elu ongi selline. Ma ei tea, kas ma tahaksin elada 106-aastaseks? Need, kes lahkuvad noorelt, ei ole jõudnud kibestuda.»

«Ja mille üle on mul kurta?» küsib Tiiu justkui iseendalt. «Elu on pakkunud nii palju võimalusi.»

Muidugi tuleb ette valusaid hetki. Möödunud aastal pidi Tiiu veetma jaanilaupäeva haiglas. Seal meenus talle jaaniõhtu, mil noorim poeg oli mõnenädalane. «Nägin, kuidas Kambja mäel moodustusid jaanitulede suitsust justkui väravad. Tol hetkel tundsin, et elu on absoluutselt täiuslik.»

«Ja mida sina siin hääletad?» kõnetab Tiiu kassi, kes seisab laua ääres, käpp püsti. Kaunite silmadega kiisu nimi on MP3.  «Olin külas Tartu kunstikooli omaaegsel direktoril Krista Roosil, kui tema kassil olid pojad. Sealt ma lahkusin, kassipoeg põues. Loomake tundus väga ahhaa-meelne, sest ta muudkui uudistas Krista elamises ringi.»

Haigus on pannud Tiiu juurdlema elu ja aja üle. «Minu ajataju on täielikult muutunud. Viimase viie aasta jooksul on minu jaoks kuuekuulised ühikud väga teravalt ülejäänud ajast justkui välja lõigatud. Minu päralt on need kuud kuni järgmise korrani, mil lähen tohtri juurde. Olen valmis selleks, et algab taas aeg, millest ei taha mõeldagi. Või saan kingiks järgmise ajatüki.»

Ta lisab vaikselt: «Viimasest kuuekuulisest tsüklist käib praegu kaks viimast nädalat... Aga need nädalad on minu omad ja ma kavatsen need elada viimase peal!»

Tiiu möönab, et talle ei antud alguses paranemislootust. «Paraku on nii, et kui arst sulle midagi ütleb, sa programmeerid ennast selle järgi. Arsti sõnad on nagu mantra.» Seda enam on ta tänulik aja eest, mil ta on tundnud ennast tervena.

Elus ringi vaadates näib ju ikka, et kõigil teistel läheb hästi. Aga inimestega rääkides selgub, et kõik on saanud elult hoope. Inimesed peidavad oma muresid ja näivad teistele õnnelikumad, kui nad on. Tiiu ütleb: «Ja ehk ongi nii õige? Naeratage – see on parim, mis te saate teha.»