Krista Kilvet ja Kertu Saks - ema ja tütar peegelpilgus

Alati rõõmsameelne ja tegus Krista Kilvet (1946–2009). Foto: Liis Treimann

Elulooraamatuid tuleb – nagu vanarahvas ütleb – justkui Vändrast saelaudu. Enamasti on kuulsuste elukäigu kirjapanijaks ajakirjanikud, mõni varmam on oma loo ise kaante vahele seadnud. Loed niisuguse raamatu läbi, saad tuntud inimese kohta mõne uue fakti teada ja paned rahumeeli kõrvale: tore oli ja ei rohkem midagi!

Läinud aasta lõpul aga ilmus hoopis iseäralik raamat «Krista Kilvet. Peegelpilgus», mille on kirja pannud Krista tütar Kertu Saks. Temagi on ajakirjanik, ajakirjandusmagister ja peale selle mitme raamatu autor, kuigi igapäevaleiba teenib Energia avastuskeskuse juhatajana.

Juba pealkiri paneb mõtlema. Kas tähendab see ema ja tütre lahutamatut, teineteist täiendavat salasidet, kus ühe pilgus peegeldub teise elutarkus, või annab märku, et raamat on vaid kiire pilguheit (peeglisse) Krista Kilveti rikkale elukäigule ja oodata võib lisagi?

Võib-olla on raamatu omapära selleski, et peategelane on meie seast teispoolsusse lahkunud ja seega hõljub tema ümber mingi seletamatu aura. Igatahes on Kertu Saks (kes muide on piltidel nii väga oma ema sarnane) suutnud emast kirjutada raamatu, mis paneb elu üle juurdlema ja mida ikka tahaks uuesti kätte võtta. Ükski teine ajakirjanik poleks Krista Kilveti hingesügavustesse jõudnud.

Keskpärasus ei rahuldanud

Kogu Krista Kilveti tööelu võib jagada kolme etappi: 23 aastat Eesti Raadios, kümme poliitikas ja viimased kaheksa aastat diplomaatias. Teda kannustas pidevalt rahulolematus oma seniste tulemustega. «Minu arvamus on, et kui ajakirjaniku töö sisu ei ole just millegi uurimine või kui ta ei tegele mõne teemaga süvitsi, nagu näiteks Mari Tarand keeleteemaga või Fred Jüssi looduse teemaga, siis on see üks väga pealiskaudne amet.

Ajakirjanik saab väga kergelt läbi ka siis, kui ta pole ühegi teema spetsialist. Piisab, kui teada igast teemast õige pisut. Minagi avastasin ühel hetkel, et oskan selline ajakirjanik olla. See  ei meeldinud mulle. Seda oli vähe. Tahtsin hoopis põhjalikumalt midagi osata, millessegi süüvida. 80ndate lõpus oli selleks teemaks või teeks mulle loogiliselt poliitika,» seisab raamatus (lk 113).

Poliitikuna alustas Krista Kilvet riigiministri Raivo Vare asetäitja ametis. Ta oli taastatud Eesti Naisliidu esimene esinaine. Seitse aastat oli ta riigikogu liige ja kuulus väliskomisjoni. Ühes Arengupartei langusega kadus huvi poliitika vastu ja ta leidis uue armastuse – diplomaatia.

Krista Kilvet aitas üles ehitada Eesti suursaatkonnad Iirimaal ja Bulgaarias. Vähem kui kuu enne oma karjääri lõppu – sellele tõmbas raske haigus kriipsu peale – täitus ta unistus, ta nimetati suursaadikuks. Omal alal oli ta tippu jõudnud, kuigi saatus ei lubanud tal seal kaua seista.

Naisena poliitikas

Kõige selle kõrval suutis ta koos abikaasa, näitleja ja lavastaja Kaarel Kilvetiga (1944–2005) inimeseks kasvatada kolm last. «Naised, kes suudavad töökarjääri kõrval pereasjad korras pidada, nimetati ühes ajakirjas «superemadeks»,» kirjutab Kertu Saks. /---/ ««Kodus kõik korras» tähendas teadagi seda, et naine töötas ka kodus täistööajaga – maja puhas, lapsed kasitud, kammitud, mees rahul ja tema särgid triigitud. Mulle käib töö kõrvalt superema olemine üle jõu, aga kui mõtlen, mis kuulus nõukogudeaegse superema päevadesse minu töödenimistule lisaks, pean ema kangelaseks. Riided õmbles, kudus ja heegeldas ta meile. Ta õmbles ka meie tantsu- ja laulukostüümid …» (lk 92).

Poliitikas pidi Krista Kilvet end kõigepealt naisena tõestama, paraku ka koduseinte vahel. «Olen mõelnud, et minu põlvkonna meestele on naised olnud tühised kõrvalseisjad, kellega ei ole pidanud tõsiselt arvestama. See ei ole kindlasti süüdistus Kaarlile, aga üldine tähelepanek. /---/ Suhtumine minu püüdlustesse poliitikas oligi selline, et ah, mis sina ka tead ja oskad.

Olen tähele pannud, et nooremate põlvkondade suhted ja suhtumised on hoopis teistsugused. Aga ka Kaarli suhtumine oli, et ah mine sina oma jutuga. Kui ma siiski «oma juttudega» kusagile ei läinud ja sai selgeks, et mul on tõsi taga, ei leidnud me enam ühist keelt. Me mõlemad tundsime, et ei toeta üksteist enam, ja see tekitas pingeid,» võib raamatust Krista mõtteid lugeda (lk 144).

Lausumata sõnad

Raadioajakirjanik, poliitik ja diplomaat Krista Kilvet lahkus meie seast 63. eluaastal jaanuaris 2009. Tal on kolm tütart ja seitse lapselast.

Kui inimene meie seast lahkub, jääb lähedastele sageli kahetsustunne, et midagi jäi ütlemata. Loodetavasti jõudsid Krista Kilvet ja Kertu Saks teineteisele kõik ära rääkida. Või siiski mitte?

Raamatust:

Ja siis küsis ta plaksti: «Olen ma teile hea ema olnud?»

Selle asemel, et minna ja teda kallistada, mõmisesin midagi. Kuidas sa sellele küsimusele vastad?

«Tõsiselt. Kui sa nüüd tagasi mõtled, kas ma olen olnud teile halb või hea ema?» ei jätnud ta.

«Mis küsimus see on? Sa oled olnud meile väga hea ema ja just seepärast, et olemas olid sa meie tarvis küll. /---/ Alles praegu ma mõistan, kui raske sul pidi olema ja ma ei heida sulle ette, et sa kõige selle juures alati meie suhtes leebe ei suutnud olla,» vastasin. Ja õige oleks olnud siin lisada – me armastame sind üle kõige! Aga seda ei suuda meie põlvkonna inimesed naljalt lähedastele otse öelda.


Diplomaatia

«Räägi vähem, paistad targem välja,» ütles ema. Ja veel ütles: «Kui kohtad targemat inimest, ära kuluta aega enda lobisemisele, vaid kuula, mida temal rääkida on. Saad targemaks.»  (Kertu Saks «Krista Kilvet. Peegelpilgus», lk 172)

Raamat

Kertu Saks
«Krista Kilvet. Peegelpilgus»
AS Ajakirjade Kirjastus, 2009