Mida jääb laps sinust mäletama?

Foto: SCANPIX

Lapsepõlves on kogemusi vanematega mustmiljon, kuid vaid mõnda neist mäletame täiskasvanuks saades kõige eredamalt. Miks nii?

Täiskasvanud peavad muretsema laste toitumise, tervise, hariduse, tunnete ja sotsiaalsete vajaduste pärast. Lapse kasvatamise vastutus võib mõnikord olla päris hirmutav. Mõeldes oluliste vajaduste katmisele, ei oska lapsevanemad enamasti näha sügavamaid põhjus-tagajärje seoseid, kirjutab Psychology Today. 

Mis mõjutab laste elu kõige rohkem? Üks võimalus selle hindamiseks on vaadata, mida inimesed enda vanematest kõige paremini mäletavad. Pole üllatav, et meelde jäävad näiteks tähtsündmused ja suuremad reisid. Kuid kas see on perereis, mis last enim mõjutab?

Kõige meeldejäävamad lapsepõlvekogemused peegeldavad lapse ja vanema vahelise suhte kõige kriitilisemaid omadusi. Suhe areneb aegamööda tavalise omavahelise suhtlemise käigus ja kujuneb ainulaadseks tänu tavalisusele. Eriline sündmus võib osutuda elumuutvaks, sest see kulmineerub või paljastab vähemdramaatilise suhtluse, mis hõlmab kogu koos elatud elu. Üks noor naine kirjeldas heldinult ühes autobiograafiliste mälestuste uuringus seda, kuidas ta käis lapsena oma isaga pesapalli ja hokit vaatamas. Mälestus oli nii erk, et sellele mõeldes meenusid naisele popkorni ja muru lõhn. Need tegevused jäid naisele nõnda hästi meelde seepärast, et ilmestasid isa ja tütre omavahelist suhet. Sportmängude vaatamine oli «nende teema». Üks teine uuringus osalenud noormees mäletas isaga matkal käimist ja kirjeldas seejuures, et tundis matkates isaga erilist ühtsust - sel ajal ei pidanud muretsema kellegi teise pärast ja keegi ei seganud neid.

Tänapäeva elutempo juures, kui on niipalju erinevaid kohustusi, läheb kergesti meelest, et laps peab tundma end eriliselt. Seejuures polegi nii oluline, mis tegevus teil parasjagu käsil on. Oluline on, et te olete koos. Näiteks kirjeldas eelmainitud uuringus veel üks noormees, kui põnevil oli ta 8-aastase poisina, mil isa lubas tal õhtul maailmameistrivõistluste ajal kauem üleval olla, et nad saaks kahekesi telekat vaadata. Kuigi nende lemmikmeeskond kaotas, mäletas mees seda kogemust väga erilisena, sest ta «polnud end kunagi varem õnnelikumana tundnud». Õhtu ei jäänud mehele meelde spordi või tulemuste pärast - see oli posi arusaam, et ühine õhtu iseloomustas tema sidet isaga. Pärast mängu jäid nad koos diivanile magama ja telekas käis hommikuni.

Veel üks naine kirjeldas, et tema isa kinkis talle igaks sünnipäevaks ingli, mis näitas tütre vanust. Naise sõnul oli see komme talle väga tähenduslik, sest see oli tema ja isa vaheline eriline asi. Kuna neiu teadis, et 21. ingel on viimane, ei suutnud ta viimast pakki lahti teha. Kingitus on ikka veel kinniselt täiskasvanud naise magamistoakapi otsas.

Mõnikord võib ühine meeldejääv tegevus olla väga selgesti eristatav - näiteks koos vanemaga puuonni ehitamine - kuid sageli on see täiesti tavaline argine tegevus - palli mängimine, koos jäätise ostmine, ühine trenn või koos söömine.

Kuidas saab tavaline mälestus erilisest mõjusam olla? Usaldus vanema vastu kasvab siis, kui laps näeb, et isa ja ema peale saab kindel olla. See, et vanem ei kao ära, peegeldab suhtestabiilsust, millele saab loota. Nagu üks noor naine kirjeldas oma lapsepõlve, et nad tegid perega alati kõike koos - käisid puhkamas, matkal, uisutamas või lihtsalt ehitasid kindlusi ja puuonne. «Alati koos» ongi see, mis tekitab teadmise tähenduslikust suhtest ja püsib tänu sellele, et on osa argipäevast. Selliste kogemuste püsiv mõju kandub mälestustega täiskasvanuikka. 

Rasked ajad jäävad samuti meelde nagu õnnelikud ajad. Kõik lapsepõlvemälestused pole sugugi ideaalsed. Paljud neist ilmestavad seda, kuidas me talletame negatiivseid sündmusi nagu töökaotus, õnnetused, haigused ja surm. Ka kõige raskemas olukorras on vanemate käes võimalus kinkida oma lastele kõige tähtsam kingitus - teadmine, et neid armastatakse; tarkus hinnata kõige olulisemat; eeskuju, kuidas raskustega väärikalt toime tulla; arusaamine, et kannatus võib olla tähenduslik, kui seda talutakse armastatud inimeste nimel. Üks noor naine kirjeldas, kui raskelt mõjus talle isa surmavast haigusest teada saamine. Isa kannatusest sai väljakutse kogu perele ja see on tema isiksuseks arenemist väga palju mõjutanud. «See pani mind igat päeva hindama ja näitas, et kunagi ei tohiks alla anda, ka võimatu võib osutuda võimalikuks… See näitas, et ma võin olla väga tugev,» sõnas ta.

Me mäletame, et koos vanematega nautisime häid aegu ja saime rasketest aegadest üle. Mõned kõige meeldejäävamad kogemused on seotud mälestustega, kus meid julgustati, lohutati või anti head nõu. Emad ja isad väljendavad tihti oma tuge erineval moel. Kui emad lohutavad enamasti last kallistuse või hea söögiga, siis isad on tihti pragmaatilised nõuandjad, kes soovitavad olukorraga leppida ja edasi minna. Üks noormees meenutas, et kukkus spordikatsetel läbi, aga isa soovitas tal järgmisel aastal uuesti proovida. Sellest õppis poiss väga palju. Näiteks meenutas noormees, et nii õppis ta oma unistustele kindlaks jääma ja sai teada, kuidas pärast tagasilööke uuesti jalule tõusta.

Kuigi mälestused võivad olla nii absurdselt koomilised kui hingekriipivalt laastavad, keskenduvad kõige meeldejäävamad neist sellele, kuidas vanema ja lapse vaheline suhe mõjutab inimese edasist arengut ning tema taju eesmärgist ja tähendusest. Mälestused on osa inimese identiteedi kujunemisest. 

Võimalik, et su lapsed teavad juba nagunii, et sa neid armastad, isegi kui sa seda neile ei ütle. Su lapsed võivad teada, et oled nende üle uhke, isegi kui sa selle kohta kunagi sõnakestki ei paota. Aga kui sa ütled, et armastad neid ja oled nende üle uhke, võib nende sõnade kuulmine olla üks kõige tähenduslikumaid mälestusi, mis jääb neile meelde ka siis, kui nad on suureks kasvanud.