Milvi Martina Piir: hundid söönud, naised terved

Tiina Laanem «Just naine võib olla naisele hunt», PM 28.09 Foto: Pm

Kui naised topeltkoormusest loobuvad, pole see laiskus ega vastutusvõimetus, kirjutab ajaloolane Milvi Martina Piir.

Tiina Laanem teeb oma artiklis «Just naine võib olla naisele hunt» (PM 28.09) ettepaneku diskuteerida mõningate naiste käitumist ja valikuid puudutavate teemade üle.

Aga enne kiiduväärt üleskutse järgimist oleks kindlasti kasulik end teemaga kurssi viia. See, et Eestis on nais­uurimuslik mõte õige nooruke ja avalikkuse tähelepanu pälvib pigem mõne administratiivameti ümber toimuv, ei tähenda veel, nagu poleks maailmas juba aastakümnete eest sisulise diskussioonini jõutud. Refereerin seda pisteliselt, ruumipuudusel suurelt üldistades.

Kahtlemata tekitavad naised, kes esinevad neid endid allasuruva ideoloogia agentide ja põlistajatena, hämmeldunud küsimusi. Selle paradoksi mõistmiseks tuleb teadvustada kahte asja.

Esiteks ei ole iial tuvastatud mingi naistevahelise solidaarsuse – ei loodusliku ega kultuurilise – olemasolu ning termin «suguõed» peegeldab pigem asjatundmatut soovmõtlemist. Naised pole kunagi ajaloos moodustanud homogeenset gruppi, mis võiks kellelegi vastandudes nõuda endale olulisi hüvesid või õigusi.

Naised elavad maailmas mitte koos naiste, vaid meestega, ja nende kogemuste, huvide, väljavaadete ja väärtushinnangute mitmekesisus ületab mäekõrguselt selle napi ühisosa, mida võib pakkuda lapseootus ja sünnitus (mis, olgem ausad, võivad omakorda varieeruda eufooriast luupainajani).

Teiseks tuleb mõista tõsiasja, et üldjuhul on ajaloolistes kultuurides traditsioonide kandjaks olnud naised. Mehed on selle protsessiga hoopis lõdvemalt seotud, küll aga dikteerinud traditsiooniloome tingimused ning jätnud endale karistusõiguse nende rikkumise eest.

Seega pole imeks panna, et just naised manitsevad oma sookaaslasi «korralikult» käituma, et pälvida kõrgemalseisjate heakskiit või vähemalt vältida karistust.

See on olnud igati arukas, minevikus end korduvalt õigustanud ellujäämisstrateegia – paremate võimaluste puudumisel, mõistagi.

Ka küsimust, miks leidub romaanikirjanike seas vähe naisi, on otstarbekas vaadelda laiemas ajaloolises kontekstis. Eri ajastutest võib leida arvukalt kirjutavaid naisi, nii kuningannasid kui ka kodanikuprouasid, nii abtisse kui ka mässajaid. Veelahkmeks sai 19. sajandil toimunud positivistliku mõtlemise läbimurre, mis tõrjus naised otsustavalt välja teadusest, kirjandusest ja filosoofiast, üldse avalikust vaimsest tegevusest.

Nähtuse kaasandena oleme pärinud kohati tänaseni kestva soopimeduse (gender blindness), mille all mõeldakse suutmatust ära tunda soorollide sotsiaalset konstrueeritust. Väga iseloomulikuks näiteks on siin raamatuajalugu, mida praeguseni esitatakse äärmiselt meeste-, teadus- ja rahvusriigi (-keele) keskselt.

Naisuurijate õigustatud kriitikat pareeritakse üheselt materjalipuudusega. Ometi leidub hulgaliselt allikaid (osalt juba alates keskajast), mis avavad küllalt hästi naiste tegevust raamatute kirjutamise, trükkimise ja raamatukaubanduse vallas.

Üsna vana on ka arutlus selle üle, miks kalduvad naised isegi heade töötingimuste puhul eelistama kodust elu palgatööle. Ametlikku statistikat (nt Prantsusmaa suurtehaste naistööliste ankeetküsitlused) leidub juba 1930. aastatest.

Siin peab hoomama, kas küsimus esitatakse töötava naise või ametkonna positsioonilt. Avaliku arvamuse järgi ei vabasta töötamine naisi kodu korrashoiust ja majapidamishoolest, mis naise seisukohalt on samuti töö (kus pealegi ei saa kasutada sõprade või kolleegide abi). Teiseks ei pruugi nende palk olla väärikaks toimetulekuks piisav.

Nende asjaolude valguses ei tohiks üllatada, kui naised eelistaksid võimaluse korral topeltkoormusest loobuda. Igatahes oleks meelevaldne seda laiskuseks või vastutusvõimetuseks tembeldada. Hoopis teistsuguseid tulemusi saadakse siis, kui küsimus sõnastatakse võrdväärsete valikutena: kas töötada kaheksa tundi kodus või väljaspool. Sel juhul kasvab töötada soovivate naiste hulk hüppeliselt.

Naisajalugu on seilamiseks ääretult põnev, ehkki ristlainetustest ja põhjahoovustest mõnevõrra sogane ookean. Selles leidub vaatenurki, mis panevad ka vanadel ajaloohaidel silmad särama ja lisavad üldisele pildile ootamatuid toone. Ükski praegune olukord, kui tahes ärritav või mõistetamatu see kellelegi ka ei tunduks, pole tekkinud üleöö, vaid kasvab välja ajaloolistest põhjustest.

Nende tundmine aitab oleviku ilminguid tänuväärselt proportsioneerida ja vaadata neid distantseeritult nagu kauguses laiuvat maastikku. See väldib detailidesse takerdumist, samuti isiklike probleemide ületähtsustamist, ja avab – juhul, kui vaatleja on selleks valmis – võimaluse sidusamaks mõistmiseks.