Gilbert abielust: hurmava pealispinna all varitseb totaalse hävingu salakaval madu

Elizabeth Gilbert «Abielutõotus. Ühe armastuse lugu» Foto: Kirjastus Varrak

Naine.postimees.ee avaldab kahes osas ühe katkendi oktoobri lõpus ilmuvast eesti keelde tõlgitud Elizabeth Gilberti raamatust «Abielutõotus. Ühe armastuse lugu», mis on mõtteline järg raamatule «Söö, palveta, armasta».

Aasta alguses inglise keeles ilmunud «Committed: A Skeptic Makes Peace with Marriage» on eesti keelde tõlkinud Anne Kahk ja raamatu annab välja kirjastus Varrak.

Elizabeth Gilberti menuraamatu «Söö, palveta, armasta» lõpus armus autor Felipesse, kes on sünnilt brasiillane, omab Austraalia kodakondsust ja elas nende tutvumise ajal Indoneesias. USA-sse kolimise järel vandus armastajapaar teineteisele igavest truudust ja sellele lisaks vahetas pühaliku tõotuse mitte iialgi, mitte eladeski, tulgu, mis tuleb, abiellu astuda. (Mõlema minevikku tumestas košmaarne lahutus. Aga see selleks.)

Kuni ühel päeval astus mängu saatus USA valitsuse näol, mis – Felipe riiki sisenemisel ootamatult kinni võtnud – seadis nad valiku ette: te kas abiellute või Felipe jalg ei astu enam kunagi USA pinnale. Praktiliselt abielluma mõistetud, püüdis Gilbert võita oma abielufoobiat teema ülipõhjaliku lahtimõtestamisega, lootes ajaloo uurimise, inimeste küsitlemise ja lõputute arutlustega jõuda selle visalt püsiva institutsiooni sügavama olemuseni.

Abielu on politseivõimude poolt tunnustatud sõprussuhe
(Robert Louis Stevenson)

Ühel 2006 aasta suvisel õhtupoolikul leidsin ma ennast väikesest Põhja-Vietnami külast, istumas tahmava koldetule ääres koos kohalike naistega, kelle keelt ma ei osanud, ja püüdmas esitada neile küsimusi abielu kohta.

Olin juba mitu kuud reisinud ringi Kagu-Aasias koos mehega, kellest pidi peagi saama mu abikaasa. Muidugi, harilikult öeldakse sellise isiku kohta «kihlatu», kuid me mõlemad võõrastasime seda sõna ega soovinud seda kasutada. Tegelikult ei suhtunud kumbki meist abiellumisplaani erilise vaimustusega.

Kumbki polnud seadnud abielu sõlmimist eesmärgiks ja kumbki ei pidanud seda ihaldusväärseks. Kuid siis oli mängu astunud saatus ja nii me rändasimegi sihitult ringi Vietnamis, Tais, Laoses, Kambodžas ja Indoneesias, kogu aeg pürgides selle poole – kohati lausa meeleheitlikult –, et naasta USA-sse ja astuda abiellu.

Nimetatud ajaks oli kõnealune mees olnud rohkem kui kaks aastat mu armuke, minu kallim, keda ma kavatsen selle raamatu lehekülgedel nimetada Felipeks. Felipe on armastusväärne ja hooliv Brasiilia härrasmees, minust seitseteist aastat vanem; ma kohtasin teda ühel teisel reisil (korralikul planeeritud reisil), mille olin võtnud ette mõned aastad varem oma purunenud südame turgutamiseks.

Kui reis lähenes juba lõpule, kohtasin ma Felipet, kes oli elanud aastaid Balil vaikselt ja üksinda, oma purustatud südant ravides. Vastastikune sümpaatia kasvas peagi üle pikaleveninud kurameerimiseks, kuni mõlema hämmastuseks puhkes armastus.

Seega polnud meie vastumeelsus abielu suhtes mitte kuidagi seotud armastuse defitsiidiga. Vastupidi, meie Felipega armastasime teineteist piiritult. Me ei kõhelnud teineteisele igal mõeldaval moel kinnitamast, et tahame surmani kokku jääda.

Olime juba jõudnud vahetada vastastikuse truudusevande, olgugi täiesti eraviisiliselt. Häda oli selles, et me mõlemad olime elanud üle laastava lahutuse, mistõttu juba pelgalt mõte ametliku abielu sõlmimisest ükskõik kellega, isegi nii toreda inimesega nagu meie kaks seda olime, täitis meid paratamatult süngete eelaimdustega.

Muidugi mõista võib enamikku lahutusi nimetada ränkadeks (Rebecca West ütles kunagi, et «abielu lahutamine on umbes sama tore ja kasulik tegevus nagu eriti kallihinnalise serviisi lõhkumine»), ja meie omad polnud mingid erandid.

Võttes aluseks lahutuse ränkuse Richteri skaala, (kus 1 tähistab sõbralikku teineteise vabaksandmist ja 10 neid juhtumeid, kus ellujäänu pannakse vangi), hindaksin mina oma lahutust umbes 7,5 palliga. Lugu lõppes küll ilma enesetappude ja mõrvadeta, kuid muidu oli kõik just nii inetu, kui see kahe üldiselt hästikasvatatud inimese puhul üldse võimalik on. Pealegi kestis see piin kauem kui kaks aastat.

Mis puutub Felipesse, siis tema abielu (intelligentse Austraalia ärinaisega) oli lagunenud koost peaaegu kümme aastat enne meie kohtumist Balil. Lahutus ise oli olnud võrdlemisi viisakas, kuid naisest ilmajäämine (mis ühtlasi tähendas hüvastijättu kodu ja lastega, kahest aastakümnest jagatud elust rääkimata) oli vajutanud sellele väärikale mehele nukrameelsuse pitseri, rõhuasetusega kahetsusel, äralõigatusel ja rahaasjade pärast muretsemisel.

Niisiis oli isiklik kogemus meid mõlemaid abielu kui pühaks kuulutatud kooselu vormi võlude suhtes ärevaks, kahtlevaks ja eelkõige umbusklikuks teinud. Nagu igaüks, kes mäletab tühjaks joodud lahutusekarika kibedat järelmaitset, teadsime meie Felipega kumbki omast käest, et ükskõik millise lähedase suhte hurmava pealispinna all varitseb kerratõmbunult totaalse hävingu salakaval madu.

Ka seda oli elu meile õpetanud, et abielusidemete sõlmimine on tunduvalt lihtsam kui selle sõlme lahtiharutamine. Elukaaslastel, kelle kokkukuulumine pole seadusega sätestatud, on vaba voli karile jooksnud suhe neile sobival hetkel lõpetada.

Seevastu sina, kes sa oled ametlikult abielus, võid hukule määratud suhtest väljapääsu otsides avastada, et oluline osa sinu abielulepingust kuulub hoopis Riigile ning et Riik võib lasta sul väga kaua oodata, enne kui lubab sul oma teed minna. Ja nii surutakse sind pikkadeks kuudeks, kui mitte aastateks juriidilisse suluseisu, millel pole armastusega enam vähimatki pistmist, ning sa leiad ennast olukorrast, mis meenutab põlevat maja.

Ja selles põlevas majas oled sina, mu kullake, see, kes aheldati keldris käeraudadega radiaatori külge – rabele palju tahes, must suits täidab pikkamööda kõiki ruume, ülevalt kostavad laetalade raksatused...

Vabandust, see vist ei kõla kuigi entusiastlikult?

Ma paljastan teile neid süngeid mõtteid ainult soovist ära seletada, miks Felipe ja mina olime päris oma armuloo alguses sõlminud veidi ebahariliku vastastikuse kokkuleppe. Me nimelt andsime püha vande, et me mitte kunagi, eluilmaski, mitte mingil tingimusel ei astu abiellu.

Me isegi lubasime hoiduda oma maise vara teineteisega jagamisest, et mitte iialgi enam pahaaimamatult astuda selle maamiini otsa, mida endast kujutab kraaklemine selliste asjade pärast nagu ühine majalaen ja muud võlad, säästud ja kodumasinad ja lemmikraamatud. Kui need lubadused kord antud said, võisime mõlemad rahuliku südamega oma korralikult lahterdatud suhet nautida.

Nii nagu vandega kinnitatud liit annab paljudele paaridele õnnestava turvatunde, nii kinkis meie ühine otsus mitte kunagi abielluda meile kahele meelerahu, mis lubas meil armastusele veel ühe võimaluse anda. Ning see meie teistmoodi vanne – ametlikkusest rikkumata – mõjus tõesti imetabaselt vabastavalt.

Me justkui oleksime leidnud Loodeväila juurdepääsuks ülima läheduse mandrile, millegi sellise, mille kohta Garc´ia M´arquez kunagi kirjutas: «See meenutas armastust, kuid oli vaba armastusega kaasnevatest probleemidest.»

Nii me olimegi elanud kuni 2006. aasta kevadeni, tundes täit rahuldust oma kenasti sektoriteks jagatud kooselust, teiste inimeste asjadesse nina toppimata. Ja nii me oleksime võinud õnnelikult elada oma elupäevade lõpuni, kui meie teele poleks veerenud üks kohutavalt tüütu takistus.

Nimelt astus mängu USA Siseriikliku Julgeoleku Osakond.

Katkendi teist osa saate lugeda juba homme!