Moeblogi: Itaalia naised on eriti stiilsed

Foto: LaPresse/ITAR-TASS/AFP

Mulle meeletult meeldib reisida. Keskkonnavahetus, uued linnad, külad, kultuur, huvitavad inimesed, seiklused, toiduelamused ja muidugi hea kamraad, kellega seda kõike jagada on see, mis ikka ja jälle teele kannustab, kirjutab Terje Telling osta.ee moeblogis. 

Omamoodi nauding on olla isegi lennujaamas ning vaadata inimesi, keda suure tõenäosusega enam kunagi ei näe ning mõtiskleda, kes nad on, kuhu ja kelle juurde nad teel on? Mis ametit nad peavad? Milline on nende perekond, traditsioonid, harjumused ja tõekspidamised? Endale vaba tooli otsides, kohvitopsi tugevamalt pihku surudes ning aega parajaks tehes on tore niimoodi isekeskis lasta mõtetel oma radu pidi minna…

Minu viimane reis viis Itaaliasse marsruudil Rooma-Firenze-Milaano-Veneetsia. Põhja-Itaaliasse sattusin esimest korda 4-5 aastat tagasi, aga Lõuna-Itaalias sain jala maha viimasel reisil esimest korda. Juba eelmisest korrast on eredalt meeles, kui lummatud ma olin itaallaste riietumisoskusest. Nad on kahtlemata üks stiilseim ja hästi riietuvam rahvas, keda tean. Huvitav, kas see on neil kuidagi geenides, emapiimaga kaasa antud? Lihtsa vaeva ja mängleva kergusega suudavad nad luua imetabaseid komplekte ja need veetleva enesekindlusega ka välja kanda. Nende temperament, aval olek ja suur naeratus on ainult boonuseks. Ei mingeid kivikesi ega ülepakutust – lihtsad, pigem klassikalised hästi seljasistuvad rõivad ning kvaliteetsed aksessuaarid moodustavad kauni terviku – imelised siidisallid, seemisnahast suvesaapad-kingad ja näokujuga sobilikud prillid muudavad üldmulje harmooniliseks. Silm lausa puhkab.

Kvaliteedile ja headele kangastele pööravad nad väga suurt tähelepanu. Itaaliast on pärit hulk kuulsaid moeloojaid ja disainereid, keda eestlased hästi teavad: Gianni Versace, Domenico Dolce ja Steffano Gabbana, Giorgio Armani jne. Ega asjata peeta Itaaliat moemaailma Mekaks. Mind aga võlusid hoopis väiksed poekesed Firenzes, kus olid mitte nii kõlavate ja kuulsate nimedega itaalia disainerite tooted, kuid kvaliteetsed, headest materjalidest ja kaunid ometi. Firenzes valmistatakse ka võrratuid nahast käekotte, millede valik rahuldab ka kõige nõudlikuma maitse. Ja üks käekott on ju naise garderoobist alati puudu. Vähemalt minul.

Pealkiri on ehk veidi diskrimineeriv, justkui itaalia mehed jääksid maitsekuse poolest naistele alla, kuid see pole sugugi nii. Stiilsed on mehed ühteaegu nii Milaano tänavatel kui väiksemates kohtades nagu Noli või Bonassola. Sättimata inimesi naljalt Itaalias kusagil ei kohta. Ääretult võluv itaallaste juures on ka see, et nad oskavad väärikalt vananeda – olgu vanusenumber kuitahes kõrge, nad ei löö elule käega ega «mata ennast ise enneaega maha» ning sellist kibestumist nagu põhjamaalstele omane, pole ma selles riigis veel kohanud. Perekonna mõiste on neile püha ning ühine ajaveetmine pere keskel seetõttu ka ääretult tähtis. Nii võibki näha väiksemates Itaalia külakestes vanaisa ja lapselast tänaval malet mängimas, suuremates linnades perekonniti pargis jalutamas, jalgpalli vaatamas või rannas aega veetmas. Nad oskavad igast päevast rõõmu tunda ning nende mugavustarmastav ja elunautlev kulgemine läbi elu on midagi, mida tahaks isegi paremini osata.

Hea vein ja söök, hõrk kohv, maitsev jäätis, armsad  ning kodused pererestoranid väikestes romantilistes vahetänavates, stiilsed inimesed, kaunis loodus ja võimas ajalugu on märksõnad, mis  panevad Itaaliasse armuma ja sinna ikka ja jälle tagasi tahtma.