Last ei tohiks kunagi sundida kedagi vastumeelselt kallistama

Kui tahan, siis kallistan. Foto: SCANPIX

Suvepuhkuste ajal külastavad paljud pered oma sugulasi, keda argisemal ajal tihedalt ei näe. Tähelepanelikud vanemad teavad, et sellega võib kaasneda ebamugav hetk, kui igatsusvalus sugulased tahaksid põnne kallistada ja musitada, kuid lapsed ei pruugi tahta samaga vastata. 

Selleks, et vanaemade, vanaisade, tädide, onude ja teiste sugulase tundeid mitte riivata, võib vanem oma last takka utsitada, et ta sugulasi kallistaks ja ehk põsele mopsugi teeks. Aga kas seda peaks ikka tegema? CNN selgitab, miks ei tohiks last selleks kunagi sundida.

Lapsevanem ei tule ise tõenäoliselt selle pealegi, kuid kui ta käsib lapsel teisi kallistada ja musitada (isegi kui tegu on vanemale endale lähedase ja armsa inimesega), seab ta oma lapse väärkohtlemise ohtu. Esialgu võib tunduda absurdsena, kuidas memmele musi andmine võiks lapse ohtu seada, kuid tegelikult on sel otsene seos. Sundidest last kellegi vastu füüsiliselt lähedane olema, tungid tema mugavustsooni ja laps õpib, et sinna võib lasta igaühe. 

Laps peab tundma, et tema keha ja isiklik ruum kuulub vaid talle ja vaid tal endal on õigus otsustada, keda ta enda lähedusse laseb. Lapsevanemal on kohus õpetada last kuulama oma nn kõhutunnet inimeste suhtes ja kui ta tunneb end kellegi juuresolekul ebamugavalt, ei pea ta toda inimest puudutama ega laskma ka ennast puudutada. Olgu siis tegu lähedase pereliikmega või mitte. Laps valib ise, keda ta tahab kallistada ja kellele soovib musi teha. 

Hellust ei tohi kunagi peale sundida

Lapse hellustele sundimine võib mõjutada ka tema seksuaalsuhteid teismelisena, sest õpetab teda oma kehaga kellegi teise (eriti autoriteetse inimese) poolehoidu võitma.

Tuleta meelde, kuidas sa ise end tundsid, kui olid väike laps ja sul kästi kallistada või musi teha kellelegi, keda sa tegelikult ei oleks tahtnud puudutada. Oli ju ebameeldiv? Musi ja kallistus peaks alati olema vabatahtlik, mitte ebameeldiv kohustus. 

Väikelapsed panevad tihti oma vanemaid jonniga proovile ja testivad piire, et näha, millistest käskudest-keeldudest saab üle astuda. Loomulikult peab vanem leidma lahenduse, kui on vaja last vannitada, toita või vältida ebaviisakat käitumist. Kuid siin ongi oluline teada, et füüsilisest puudutusest keeldumine ei ole ebaviisakus. Nii lastel kui täiskasvanutel on võimalus jääda viisakaks ka oma isikliku ruumi piiridele kindlaks jäädes. Viisakus on austus ja hoolimine teiste suhtes, kuid selle alla ei käi füüsilise läheduse nõudmine.

Kui muretsed sugulaste tunnete pärast, siis esmalt peaksid neile enda arusaama selgitama, et ei tekiks vääriti mõistmisi. Täiskasvanud inimesed - eriti lähedased sugulased - peaksid sind mõistma ja su otsust austama. Kuigi nad ei pruugi seda teemat alguses tõsiselt võtta, hakkavad nad hiljem lapse siiraid lähedussoove eriti hindama.

Mudilastele on tore eakohane tervitus ka käepats või käte surumine. Häbelik laps ei pruugi aga sedagi tahta. Piisab, kui ta lehvitab või kasutab tervituseks ja hüvastijätuks sobivaid väljendeid.