/nginx/o/2015/06/05/4147585t1h3ccd.jpg)
19-aastane neiu kirjutab Perefoorumis, et enamasti on mehed need, kes väga laste saamisele ei mõtle. «Mul on aga probleem vastupidine. Olen naissoost ja mulle ei meeldi lapsed!»
Noor naine: kas mul on midagi viga, kui mulle lapsed ei meeldi?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu teinepool unistab perest ja paljudest lastest, aga minu ettekujutusse lapsed kuidagi ei mahu. Nendega ju nii palju muret ja vaeva, peab oskama neid kasvatada! Nii paljud räägivad vigadest, mida nende vanemad kasvatusel on teinud ning paljude psüühilised probleemid on põhjustatud probleemidest vanematega - kes pole väiksena piisavalt armastust saanud või on liiga vati sees hoitud jne. Lapse kasvatamine on nii suur vastutus, ma ei julge seda enda peale võtta, tundes ennast isegi veel lapsena.
Mittemeeldimise põhjuseks võib olla, et mul ei ole väikeste lastega kogemusi: väiksemaid õdesid-vendi pole ja kedagi suguvõsas ka nii noort pole olnud, kellega tihedamalt läbi oleks käinud. Linna peal näivad ka kõik beebid ainult vinguvat ja karjuvat. Mõtlesin ka, et ehk olen laste teema jaoks väike ning sellepärast kardan, aga 19 ju pole enam nii noor?
Mure ongi see, et kui minu teinepool nii usinalt unistab lastest, siis ma ei oska talle midagi vastuseks rääkida, endal ettekujutus puudub, millised tahan, et lapsed oleksid. Samas ei taha ma teda ka kurvastada rääkides, mida ma tegelikult mõtlen.
Ükskord jõudsime juba selle teemani. Ta läks väga kurvaks, kuid rahunes maha, kui rääkisin, et tahan tulevikus kindlasti lapsi ja oma lapsed on ikka armsad. Ise aga ma oma väites üldse nii kindel ei ole.
Kuid tõesti, pigem kiljun armsa kassipoja kui väikese beebi peale, laste tehtud joonistused ei ole minu arvates armsad, see, et nad maailma asjadest veel aru ei saa, on minu jaoks ka pigem mahajäämus kui midagi armsat. Kas mul on midagi viga?