Kõle upsakus Peter Stammi «Agneses»

Valner Valme
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamat
Peter Stamm
«Agnes» 
Tõlkinud 
Krista Räni
Sari «Moodne aeg», Varrak
Raamat Peter Stamm «Agnes» Tõlkinud Krista Räni Sari «Moodne aeg», Varrak Foto: Pm

Eesti parima uute romaanide tõlkesarja «Moodne aeg» üks uusimaid laskeid pakub lühikese ja valusa loo keskealise, ülieneseteadliku, aga rumala mehe ning noore, ujeda ja väljakujunemata neiu äpardunud armusuhtest.

Võlu on kontrastis: kirjanik viib meid tegelastele ääretult lähedale, ent ligi jõudes selgub, et me ei näe neid ehedalt ega mõista nende motiive. Klaas on vahel. Nad on ainult tegelased. Intiimsus kontra distantseeritus. See on autori tahe.

Jääb tõlgendusvõimalusi. Selline tundetu romaan on mõju mõttes eriti tundeline. Loeme raamatu läbi ja kui on hea teos ja oleme sündmustele kaasa elanud, jääb tunnete puudumisest hinge auk. Me täidame selle isiklike tunnetega. Nii võib isegi tugev kunstielamus tekkida pealtnäha kesiselt pinnalt. Hemingway oskas seda, Tšehhov...

Stamm ei ole nende mõõtu meister, just atmosfääride loomise, dialoogi kirjutamise ja huumorilaengute peitmise oskuste poolest. Pisut kuivaks, puiseks jääb Stamm. Kui teha jäise skalpellina lõikav minimalistlik teos, seda rohkem peab sinna panema varjatud ressursse.

Minimalism tekib kärbetest ja lüngad peavad meile vastu kajama allesjäetus. «Agnes» ei ole minimalistlik teos, mõningad motiivid on siin võimendatud ja duubeldatud, kuigi piisaks vähemast. Minategelane kirjutab raamatus raamatut endast ja Agnesest ning piirid kirjutatu ja elatu vahel ähmastuvad. Sündmused kordavad end üht- või teistpidi või siis ei korda. Aga see kõik ei üllata meid. Hea küll, selles tegevuse ambivalentsuses romaani efekt peaks nagu seisnema.

Hulga huvitavamad on aga teose psühholoogilised hoovused, mis viivad tänapäeva suurlinna argielu harilikesse olukordadesse, mis õigupoolest on patoloogilised, aga me ei mõtle sellele enne, kui seda näidatakse läbi kunsti halastamatu luubi. Asjata pole Stamm õppinud nii psühholoogiat kui psühhopatoloogiat.

Ta iseloomustab karaktereid väheste joontega, aga läbinägelikult, ilmselgelt on autor terava pilguga mees, kes oskab elus nähtut ja mõeldut kõrge vahetuseastmega edasi anda.

Lähedus muutub peategelaste puhul kauguseks, nagu lugejagi suhe nendega, ent veel üks moment pöördub «Agneses» pea peale. Näib, et teos räägib läbi egoistliku, kalkunliku, enesehinnanguliselt üliintellektuaalse, kõrvaltnäha aga igasuguse emotsionaalse intelligentsita isase silme ja suu. Seda faabula seisukohalt.

Süžee ülesehitus annab võtme kohe kätte. Me näeme, kuidas inimene võib oma empaatiavõime puudumisest tingitud tegusid mõista küll, aga: tagantjärele.

Kuid loeme ja unustame alguse. Oma kurba lugu pajatab enesekeskne macho-siga pehme intellektuaali maski varjus, nii et kahju ei ole mitte macho-seast, vaid naisest, kes suhtes tõeliselt kannatas. Kui lõppu jõudes keerata tagasi romaani esimesele leheküljele, avaneb aga inimliku, igapäevase tragöödia kogu ulatus. Kes meist ei teeks iga päev uusi vigu. Aga kuidas edasi olla?

Raamat

Peter Stamm
«Agnes»
Tõlkinud
Krista Räni
Sari «Moodne aeg», Varrak

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles