«Söö, palveta, armasta» raamatu-filmi saaga jagab mõtlemisainet nii mõnelegi naiste- ja vahest ka meesterahvale, ehkki on kutsunud esile ka iroonilisemaid hõiskeid.
«Söö, palveta, armasta» – kas eelistada filmi või raamatut?
4. oktoober 2010, 09:57
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimesed ja maitsed (ja toimeained) on erinevad. Kinoversioon eesotsas sarmika Julia Robertsiga on loodud algset sisu arvestades nõnda, et põhiline saaks öeldud võimalikult köitvalt ja mõnusat filmielamust pakkudes.
Kas valida raamat, film või mõlemad, sõltub sellest, kui sügav on huvi Elizabeth Gilberti autobiograafilise rännakuloo ja sellega seonduvate teemade vastu.
Ühel filmi eelesilinastuste seanssidest küsis kultuuriajakirjanik Riina Luik saalitäie rahva käest, kas neist on keegi kas või korra unistanud jätta kõik sinnapaika ja minna laia ilma reisima.
Et kogu publikum ei koosnenud kaugelt mitte üksnes varakahekümnestest naistest, oli vähemalt kolmandiku jagu käte tõusmine vastuseks kõnekas.
Iseenda eest ei põgene, ka mitte reisil olles, ent kodust ja argimuredest eemal olles, distantsilt pidavat lihtsam oma elule peale vaadata ja endasse süüvida. Nõnda kinnitas ka mainitud seansi eel Gruusias rännanud Dagmar Raudam.
Filmi põhiküsimus on iseenesest lihtne – mida ma tegelikult tahan teha? Sellele sekundeerib läbivalt küsimus tasakaalu leidmise kohta.
Raamatut ja filmi võrreldes tundub kohati, nagu oleks tegemist erinevate lugudega, millel on ulatuslikke kokkupuutealasid – sarnasusi ja isegi kattuvusi. Kel raamatu lugemine veel plaanis, kuid soovib ilmtingimata filmi näha, soovitakski sel juhul alustada filmist, et elamust võrdlemisega mitte ära rikkuda.
Seejärel pakub aga raamat kinos nähtule lisaks mitmeidki põnevaid avastusi, olles ka selgema struktuuriga.
Kui Itaalia ja naudingute osa võiks filmiversioonis isegi rohkem pakkuda – kui palju ikka oskad ja tahad raamatut lugedes erisuguseid imemaitsvaid itaalia roogi silme ette manada –, siis keskmise osa puhul, kus Liz Indiat külastab ja tegeleb eneserännakute ja jumala otsingutega, on suurema huvi korral möödapääsmatu raamatu kättevõtmine (ja lugemine).
Siin ja tegelikult kogu raamatuloos tervikuna kohtab erisuguseid sõnamänge ning mõndagi pildis visualiseerimatut.
Filmis leiab kohandusi ja mugandusi näiteks karakterite väljamängimisel (raamatus pigem muhe vs filmi terav Richard, kuid eks raamatust loetu ole ka igaühe enda tõlgendada), seejuures võib tunduda filmi-Liz raamatu omast vanem, samas kui tema kaaslane Felipe kütkestava Javier Bardemi kehastuses tükkis noorem.
Filmiloo üheks tugevuseks ongi värvikas tegelaste-armee. Ja muidugi mõista kaunid paigad ja ilus muusika.
Valitud ja ekstra loodud taustamuusika toetab raamatuideed, rõhutades mõtlikkust ja loo pigem tasast kulgu, rännakuid.
Lugusid jagub igasse teemasse, pakkudes kõrvuti itaalia ooperit ja brasiilia bossat, vahepealseteks pärliteks Neil Youngi lood ning vau-elamuse pakkujaks Pearl Jamist tuntud Eddie Vedder. Selle plaadi võib vabalt raamatule taustaks mängima panna.
Uus film
«Söö, palveta, armasta»
USA 2010
Režissöör Ryan Murphy
Osades Julia Roberts, James Franco, Javier Bardem
Tallinna, Tartu ja Narva kinodes
1. oktoobrist
Raamat
Autor Elisabeth Gilbert
Ilmus 2006. aastal
Müüdud üle kuue miljoni eksemplari
Tõlgitud
30 keelde