Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/05/29/4121667t1h3104.jpg)
Kas sa oled kunagi bussis või lennukis võõrale rääkinud oma elu kohta väga isiklikke asju? Kas su juuksur on juba kursis kogu su elulooga? Kui jah, siis ära muretse. Paljudel inimestel on komme rääkida võõrastele väga isiklikke detaile oma elu kohta.
Psychology Today paljastab kolm põhjust, miks nii tehakse.
1. Võlts lähedustunne. Teatud olud - lähestikku istumine ja teineteise vastu puutumine, kitsas liftis olemine, takso jagamine - jätavad üksnes füüsilise läheduse tõttu tunde, nagu me oleks võõraga ka päriselt lähedane inimene. Inimesel on isikliku ruumi «mull», millesse ta laseb tavaliselt vaid neid, keda juba hästi tunneb. Kui võhivõõraga ollakse pikka aega väga lähestikku koos (näiteks pika lennu ajal), tekitab see võltsi lähedustunde. Seetõttu võib tavapärane valvsus ununeda ja enda kohta räägitakse isiklikke asju, mida tavaliselt räägiks vaid pereliikmetele või väga lähedastele sõpradele.
Võlts lähedustunne võib tekkida ka näiteks juuksuri juures, arsti juures käies ja massaaži nautides. Tavaliselt laseme end puudutada ju inimestel, keda me armastame ja usaldame. Kui juuksur peseb kliendi pead ja seisab talle tükk aega väga lähedal, võib jällegi tekkida võlts lähedustunne, mille korral lipsavad isikliku elu detailid väga kergesti üle huulte.
2. Vastastikkuse norm. Isikliku info jagamisel võib tihti leida end tsüklist - üks avaldab enda kohta midagi isiklikku ja teine vastab samaga. Seepeale lisab esimene veel ühe oma «saladustest» ja tsükkel jätkub. Enne kui arugi saad, oled juba rääkinud liiga palju! See tuleneb inimese loomusest teisele samaga vastata. Kui keegi teeb meie heaks midagi - avaldab oma saladusi - tunneme kohustust sama teha. Vastastikkuse norm võib olla tsükliline ja mõlemad osapooled paljastavad enda kohta üha rohkem ja rohkem.
3. Sarnasuse eeldus. Kohtudes kellegagi, kes tundub kas oma tausta, välimuse või eelistuste poolest meiega väga sarnane, tunneme end tema seltsis mugavamalt ja tekib usaldus. Nii eeldame, et vestluskaaslasega on lähedasem side ja tekib tahtmine olla avameelne. Nõnda võib juhtuda näiteks kaugel maal reisides rahvuskaaslast kohates.
Kuidas liigset avameelsust vältida?
Esiteks tasub isikliku ruumi sissetungi puhul olla tähelepanelik, miks tekib võõraga lähedustunne, mida muus olukorras ei tekiks. Kui oskad seda märgata, saad õppida end vaimselt olukorrast eraldama.
Teiseks ära unusta, et töötaja või teenindaja, kes su keha puudutab, ongi kõigest võõras, kes teeb oma tööd. Ära eelda, et te olete lähedasemad kui te tegelikult olete. Seda tasub eriti teada neil, kes osutavad klientidele füüsiliselt lähedasi teenuseid. Kui klient paljastab enda kohta midagi isiklikku, ei pea teenindaja samaga vastama. Vastasel juhul võib klientide saladuste ja isikliku elu detailide teadmine mõjuda väga koormavalt.
Jäta meelde, et kui keegi räägib enda kohta midagi väga isiklikku, ei ole sul tegelikult kohustust samaga vastata. Kui soovid, on teine asi. Muul juhul kuula ja nooguta või lõpeta vestlus.