Hea kooselu nimel: ära ela oma kallima elu!

Foto: SCANPIX

Muinasjutud ja müüdid kujundavad meie alateadlikke uskumusi elu põhitõdedest. Näiteks seda, et maailmas peab valitsema õiglus – pahad saavad karistuse ja kangelased autasu. Aga kui vaadata, mis mudeli annavad muinaslood armastajatele, siis ilmneb, et kui prints ja printsess abielluvad, saab muinasjutt läbi, kirjutab terapeut Jana Reidla salasona.eu-s. 

Järgmine lugu algab juba sellega, et pojad on suured ja saadetakse maailma rändama või leskmees abiellub uuesti ja ta tütar saab kurja võõrasema. Mis vahepeal juhtus, jääb teadmata. Küllap oli nii igav, et muinasjutuvestja jättis selle osa vahele.

Pole siis ime, et abielu peljatakse  just «halli argipäeva» pärast. Hallus seostub ka kammitsetusega, raamidesse surumisega. Vabaabielu pooldajad ütlevad, et neile on väga oluline säilitada isiklik vabadus ja abiellumine oleks järeleandmine ühiskondlikule survele. Mina ei näe vabaduse küsimuses mingit vahet registreeritud ja registreerimata kooselul. Kui suhtes pöörata tähelepanu muretsemisele ning karta väiksemaidki muutusi või ümbritseda end «peab tegema»-siltidega ja lõpuks tahta armastustki «kontrolli all hoida», siis on vanglatunne garanteeritud, vahet ei ole, kas vabas või ametlikus kooselus. Mõnikord on registreerimata suhet isegi raskem lõpetada kui abielu, kuna «ametlikult» pole justkui midagi lõpetada. Nii jääb suhe pikalt vinduma.

Teisega koos elades elad ikka oma elu

Tegelikult on kooselu argipäev endiselt sinu elu. Kui paned teise inimesega leivad ühte kappi, ei võta sinu elu sult keegi ära, see on lihtsalt ühe või mitme inimese võrra rikkam. Rikkam suhtlemisvõimaluse, vaatenurkade võrdlemise, kaotustest ülesaamise ja toetuse jagamise poolest. Kooselu argipäeva mõte on praeguses hetkes, mitte eesmärgis, mis tuleb saavutada. Kooselu ei ole projekt «muudame kaks inimest ühesuguseks».  Praegusel ajal näib «projektipõhisus» tungivat pea igasse eluvaldkonda, aga suhtes elamine ei ole nagu tööprojekt, millel on tähtaeg, tulemus, preemia. See ei ole ka väljasõit loodusesse, mille algust ootad õhinaga, aga esimese vihmasaju peale tahaks koju tagasi joosta. Kooselus saad lihtsalt pilvi vaadeldes jagada oma muljeid, mütata koos nii puhtal liival kui sogases vees ja toetada teist, kui ta parasjagu oma jalga mudast välja tõmbab. Kui su partner orienteerub metsas paremini kui sina, siis lased end juhtida ja kui sina saad lindude keelest paremini aru,  siis tõlgid talle, mis kuulsid.

Inimesi ühendab emotsionaalne lähedus. Teatud seotust on meile vaja, et mitte tunda end ühiskonnast väljaheidetuna, eraldatuna. Ühtekuuluvustunne ei tohi aga muutuda klammerdumiseks – ilmselt oma elu «kaotamist» kardavadki need, kes abielu asendavad «lihtsalt kooseluga». Nende jaoks on oluline rõhutada, et nad elavad jätkuvalt oma elu.

Kui ma elan oma elu kõrvuti lähedase inimesega ilma, et püüaksin elada tema elu, jääb mul enda vajaduste ja enda elu jaoks piisavalt energiat. See ongi vastutus oma elu eest, mida ei saa lükata kellegi teise kaela. Kaaslase vabadusega oskab paremini arvestada see, kes ise toimib isiksusena, saab enesega hästi läbi. Vastupidisel juhul ei nähta kaaslast erilise ja armastusväärse isiksusena, vaid abivahendina oma sisemise ängi maha rahustamiseks.

On suur eksiarvamus, et armastussuhe on seda püsivam ja ideaalsem, mida enam paari tundemaailm on läbi põimunud: minu probleemid eksnaisega on ka sinu probleemid, minu häbitunne oma isa sõnade pärast on ka sinu häbitunne, kui sina sõpra alt vedasid, siis on mul piinlik, nagu oleks ma seda ise teinud. Kui mõlemad vastutavad teineteise tegude ja tunnete eest, kumb siis tegelikult vastutab? Nii on tulemuseks, et täna on mees õnnetu ja naine süüdi, homme naine vihane ja mees süüdi. Tsiteerides Soome psühhoterapeut Tommy Hellsteni: «Elu elamine delegeeritakse abikaasale ning jäetakse vastutus oma halva tuju eest tema kanda. Teda kasutatakse enda huvides ära, selle asemel, et temaga võrdväärse partnerina liituda.»

Kui sa ei julge olla haavatav, ei julge sa ka armastada

Tegelikult on hea paarisuhe kui pesa, kuhu sa võid haavatuna maanduda. Ole sa pealegi nii kõva tegija, et terve linn kadestab, osa sinust peab saama võimaluse olla nõrk. Kui sa ei julge olla haavatav, siis ei julge sa ka armastada. Samamoodi võiksid vaadelda oma kaaslast: ükskõik, kui hästi ta endaga toime tuleb, mõnikord vajab ta oma ebakindlusest üle saamiseks välist tuge. See ei saa toimida sel moel, et ühe poole nõrkuseavaldusele vastab teine omapoolse tunnetetormiga. Olles sellist reaktsiooni mitu korda kogenud, kaob julgus oma nõrkust väljendada. Vajadus seda teha aga säilib ja seega leitakse võimalus enda pehmemat poolt avada kas sõbra seltsis või uue armastatu juures. Mõnikord leitakse tee psühhoterapeudi juurde, kes loodetavasti kinnitab sulle su õigust olla toetatud.

Armastuse elus hoidmiseks tuleb elus hoida tähelepanu. Su armastavas tähelepanus on armastuse sõnum ja seda sõnumit tuleb edastada kohe praegu, mitte lükata edasi soodsamasse aega. Tähelepanu ei tohi segi ajada teise eest elu elamisega. Sa võtad iga kord killukese tema eneseväärikusest, kui teed tema eest otsuse või parandad üle tema tehtud töö. Kui ta end sulle avab, räägib mingist probleemist tööl või ebaõnnestunud otsusest, siis mitte ootusega, et sa lahenduse või hinnangu annaksid, vaid selleks, et ta saaks pihtida ja keegi teda mõistaks, lihtsalt kaasa tunneks. Ennast hukka mõista oskab ta isegi, armastatud inimeselt ootab ta lihtsalt tähelepanelikku ärakuulamist. «Kui elad teise inimese kõrval seistes, mitte aga tema eest otsuseid tehes, ei ole vaja teda mitte millestki päästa,» ütleb Tommy Hellsten. Teadmine, et nõrkusehetk on aktsepteeritav, annab inimesele jõudu ise otsuseid teha ja vajadusel midagi muuta.