Naine kirjutab: juuste heledaks värvimine muutis mu elu

Foto: SCANPIX

Jo Piazza kirjutab portaalis Elle.com, et aasta tagasi oli ta ülekaaluline, õnnetu, vallaline ja brünett. Täna on ta sale, õnnelik, kihlatud ja tema juuksetoon on väga soe ja mesine blond. Naise sõnul oli just juuksetooni muutmine see, mis muutis tema elu.

Võib-olla pole aus öelda, et ma olin ülekaaluline, aga ma olin kahtlemata kogukas. Mu puusad olid nii laiad, et ei tahtnud teksade sisse ära mahtuda. Mu põsed lausa kutsusid näpistama, kuid mu pepu ei kutsunud küll kedagi ligi. «Õnnetu» kirjeldab üsna täpselt, mida ma tundsin. Õnnetu armusuhe, mis kestis liiga kaua, tõi kaasa 13 lisakilo, olematu enesehinnangu, kurbuse ja ärevuse.

Minu juuksur Allison Gandolfo oli inimene, kes aitas mul sellest kõigest üle saada. Allison küsis minult ühe visiidi käigus, kas ma ei tahaks oma juukseid blondiks värvida. Vastasin talle irooniliselt, et see on sama hea küsimus, kui «kas ma ei tahaks Chris Hemsworthiga välja minna». Naised, kel on loomulikult tumedad juuksed, värvivad end harva üleni blondiks. See on tüütu protsess ja alati on aru saada, et tegelikult on see naine brünett, kuid üritab end varjata.

Ent mul polnud midagi kaotada. See, mis siiani oli toimunud, ei andnud enam soovitud tulemusi ja ma olin juuste värvimisega nõus.

Tumedaid juukseid ei saa ühe korraga blondiks värvida, aga lõpuks saavutas Allison tõesti parima tulemuse. Siis hakkas ka mu ülejäänud elu muutuma. Ma meeldisin inimestele rohkem. Teised olid minu vastu lahkemad ja soojemad. Nad pakkusid tõenäolisemalt, et teevad minu eest midagi ära. Seda ei teinud ainult mehed, vaid naised ka. Mulle naeratati rohkem ja minuga räägiti rohkem.

Dr Lisa Slattery Walker on lähemalt uurinud, kuidas mõjutab juuksevärv seda, kuidas teised sinuga suhtlevad. Kui ma küsisin temalt, miks inimesed minusse pärast juuksevärvi muutmist teisiti suhtusid, ütles ta, et teaduslikult on tõestatud, et blonde naisterahvaid aidatakse rohkem.

Mu juuksejuured vajavad aga kõvasti tähelepanu. Käin iga viie nädala tagant Allisoni juures, vastasel juhul hakkavad blondid juuksed välja kasvama ja ma meenutan Courtney Love’i. Mul pole Allisoni külastamise vastu midagi, kuna aastaga on mulle sellest rohkem abi olnud, kui terapeudi juures käimisest. Ma lõpetasin teraapias käimise, kui hakkasin tihemini Allisoni juures käima.

Juuksevärv suurendas enesekindlust

Mul on hea meel, et ma ei sündinud blondina. Ma olen küsinud oma blondidelt sõbrannadelt, kas nemad märkavad ka sarnaseid asju nagu mina: teiste naeratused, viisakus jne. Nad vaatavad mind, nagu ma oleksin hullumeelne. Inimesed on nende kotte kandnud ja neile uksi avanud sünnist saati, seega nad ei pane seda tähelegi.

Ma olen rahul, et sündisin brünetina, kuna tänu sellele oskan ma rohkem hinnata oma blonde juukseid. Blondidel juustel on suurem mõju kui brünettidel. See on pigem mõtteviis kui pelgalt juuksevärv.

Enesekindlus, mida blondid juuksed on mulle andnud, on seda kõike väärt. Ma tunnen end blondina kindlamalt, julgemalt ja paremini. Ma julgen rohkem võõraste poole pöörduda.

Tänu enesekindluse tõusule tahtsin hakata rohkem enda eest hoolitsema. Ma võtsin 15 kilo alla ja mu rinnapartii muutus väiksemaks, aga kellel on rindu vaja, kui sul on imekaunid blondid juuksed?

Brünetina ei pidanud ma end kunagi eriti ilusaks. Pärast juuksevärvi vahetust saatis mu sõber Brian mulle sõnumi: «Sa meeldid mulle blondina. Sa pole ilusamaks muutunud, aga nüüd ma näen, et sa ise tunned end ilusana.» See oli tõsi. Ma tundsin, et olen ilusam, seksikam ja enesekindlam. Inimesed suhtuvad minusse paremini mitte mu juuksetooni, vaid mu enesekindluse tõttu.

Ma olen blondina julgem. Ma ütlen välja, mida ma mõtlen ega muretse pidevalt selle pärast, et teistele heameelt valmistada. See väljendub ka kohtingutel käies. Brünetina ma tahtsin väga meestele meeldida. Blondina olid asjalood teised. Pall oli minu käes ja mehed pidid minule meeldima.

Märkasin, et mehed suhtlevad blondidega vabamalt. Küsisin ühelt oma meessoost sõbralt, miks see nii on ja tema vastas: «Ma lihtsalt eeldan, et blondid ütlevad tihemini «jah».» Ma ei öelnud küll tihemini «jah», aga mind kutsuti rohkem välja kui varem. Kohtingutel tahtsid mehed puudutada mu põlvi või ümbert kinni võtta, nad pakkusid mulle oma jakki, kui õhtu oli jahe – brünetina ei juhtunud seda kunagi.

Üks mees, kelle suudlust ma ootasin lausa terve aasta, oli tagasihoidlik ja jäi rahulikuks. Võib-olla oli asi selles, et ka temal olid blondid juuksed. Minu imekaunid kiharad ei hirmutanud teda. Mu juuksevärv ei omanud tema jaoks ilmselt mingit tähtsust. Ühel päeval lihtsalt juhtus nii, et me suudlesime ja nüüd planeerime pulmi.

«Kas sa armastad mind ainult blondide juuste pärast? Mis siis saab, kui ma värvin juuksed uuesti brünetiks?» küsisin temalt ühe pika autosõidu ajal. «Sa meeldid mulle ka siis,» vastas tema. See oli kahtlemata parem vastus kui see, mille sain oma emalt, loomulikult blondiinilt: «Ma arvan, et sa oled ilus, aga sa oled blondina ilusam.»

Võib-olla, võib-olla ka mitte. Aga Brianil oli õigus: ma tunnen end ilusamana.