/nginx/o/2015/05/19/4082557t1he266.jpg)
Postimehe naisteportaali lugeja kurdab, et tahaks küll tulevikus last, aga ei tea, kas ta selleks kunagi päris küpseks saab. Kuidas sellisest hirmust lahti saada?
Lugeja kirjutab: kardan last saada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vaatamata sellele, et ma pole ema, on lapse-teema minu peast juba ammu läbi käinud. Olen lahutatud vanemate laps, kasvasin ilma emata ja vabakasvatust harrastava isaga, mille tagajärjel mitmeski mõttes kasvatasin ma end ise. Oma tüdrukuaastad elasin suuremalt jaolt oma kujutletavas maailmas ja teismeiga möödus ääretult madala enesehinnangu tõttu suuremalt jaolt sealsamas.
Täisealiseks saades hakkasin õppima psühholoogiat ja hakkasin huvituma ka enda emotsionaalsest tervisest. Kuna ma juba ammu teadsin, et mul on teatud emotsionaalsed probleemid (näiteks lähedusekartus, oskamatus suhelda ja sotsialiseeruda), siis tundsin tugevat sisemist survet enda kallal töötada.
Praeguseks on suur hulk minu probleeme pinnale tõstetud ja vähemalt osa neist ka lahendatud. Siiski on üks asi, mis mulle muret teeb. See on emaks saamine. Ma kardan last saada. Just seetõttu, et ma kardan ta ära rikkuda.
Seda ma olen juba ammu endale lubanud, et enne oma probleemide korda saamist ma lapsi ei saa. Ma ei taha olla üks nendest lapsevanematest, kes oma komplekse laste turjale «pärandavad». Ausalt, ma parema meelega ei saa üldse lapsi, kui et panen oma lapse läbi elama kõike seda, millega ma ise olen pidanud tegelema.
Loomulikult olen ma palju kuulnud jutte teemal: «Kui sul oma laps tuleb, siis kõik muutub.» Ma väga tahan seda uskuda, aga kõik, mida ma olen näinud või kogenud, näitab vastupidist. Ma ei usu sellese maagilisse ema ja lapse sidemesse, mis automaatselt tuleb. Pigem olen ma arvamusel, et see side on lapsevanema enda valik. Kui talle on tähtis omada seda sidet, siis see on olemas, aga niisama maagiliselt ei tule midagi. Ja kui see on valik, siis kuidas peaksin mina oskama seda valikut teha? Mul puudub igasugune kokkupuude korraliku vanemlikkusega, ma ei tea, mida tähendab olla hea lapsevanem, selles vallas puudub mul igasugune reaalne eeskuju ja kogemus.
Kui ma mõtlen enda tulevikule, siis mulle pole mingit probleemi näha end abikaasana. Aga emana - seda ma lihtsalt ei oska näha. See tundub mulle nii võõras. Kõige hullem on see, et ma tegelikult tahaksin last. Ja vaadates oma eakaaslasi ja vanu klassiõdesid-vendi, kes õnnelikult lapsi saavad ja Facebookis sellest kuulutavad, tekib tahestahtmata küsimus: kas ma olen oma hirmus üksi? Kuidas see teistele nii lihtsalt tuleb?