/nginx/o/2015/05/15/4066439t1h41ba.jpg)
Mina olen avastanud, et on küll. Õigemini on see osa koos kasvamisest, kirjutab Postimehe naisteportaali lugeja.
Lugeja kirjutab: kas lastega koos teleri vaatamine on osa lapse kasvatamisest?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma ei pea silmas ainult telekanalite vaatamist. Võib ka koos DVD-lt või internetist filme, multifilme või seriaale vaadata.
Olen tähele pannud, kui paljusid asju oleme niimoodi ekraani ees istudes lapsega läbi arutanud. Nüüd on mu laps juba teismeline ja oleme koos vaadanud seriaale, kus on inimsuhted, armastus, elulised probleemid. Mina saan seeläbi lapsele öelda, mida ma ekraanil nähtu kohta arvan ja samas näen ja kuulen, mis teemad huvitavad mu last ja mida ta nendest arvab.
Teler võib olla taustaks väga huvitavatele vestlustele – ta lausa algatab neid.
Jätaksin muidugi pigem vaatamata paljud ülespuhutud tõsieluseriaalid ja saated, kus näidatakse ainult elu pahupoolt. Eks iga lapsevanem tunneb oma last paremini, aga ma arvan, et pole vajadust last elu varjukülgedega üle koormata. Filmide ja seriaalide puhul saab vähemalt alati öelda, et see on ikkagi väljamõeldis.
Olen lugenud, et isegi kasvatusteadlased soovitavad lapsega koos telerit vaadata. Või vähemalt pigem koos kui lasta lapsel üksi kogu seda infot neelata, ilma, et ta ühegi asja kohta küsida saaks. Me ei saa lõputult valida, millist infot meie laps tarbib, kuid saame tal aidata mõista, mida selle infoga peale hakata. Kuidas sellesse suhtuda, kui tõsiselt seda võtta. Ja muidugi vastata laste küsimustele.
Lisaks aitavad võõrkeelsed filmid ja saated lapsel keelt õppida. Võimalusel valige ka subtiitrid – see teeb keeleõppe veel efektiivsemaks.
Nii et kui te täna õhtul teleri ette istute, siis ärge tundke ennast süüdi – pigem võtke lapsed kampa ja vaadake koos. Arutage, mida näete ja küsige lastelt, mida nemad näevad.