Tiina Laanem: just naine võib olla naisele hunt

Tiina Laanem Foto: SCANPIX

Kirjanik Tiina Laanem leiab, et kui tavaliselt pööratakse ebavõrdsusest rääkides pilk etteheitvalt meeste poole, siis tegelikult teevad naised ise kõik selleks, et vanad normid säiliks.

Kas sina oled selline kuri ema, kes läheb teise tuppa kirjutama ja paneb ukse vahelt kinni, küsis üks naissoost saatejuht minult mõni aeg tagasi ühes raadiosaates. Sattusin hetkeks segadusse. Mida ta sellega öelda tahab?

Nähes mu pilku, tuli täpsustus, et kas olen selline kuri ema, keda ei tohi kirjutamise ajal segada. Asusin siis selgitama, et igal inimesel peaks olema õigus segamatult tööle keskenduda. Ega ma seda ju ööpäev läbi tee. Enamasti kirjutan kolm-neli tundi päevas. Mis mõttes – kuri ema?

See küsimuseasetus ärritas mind tükk aega. Püüdsin endamisi meenutada, kas olen kuskilt kuulnud või lugenud, et meessoost kirjanikku või mis tahes tegelast oleks tituleeritud kurjaks isaks seetõttu, et ta teeb oma tööd pühendumusega. Ei meenunud.

Pigem kirjeldatakse, kuidas isa kabinetist kostis trükimasina klõbinat ja ema manitses lapsi vaiksemaks ning rõhutas isa töö tähtsust. Saatejuht meenutas aga naiskirjanikke, kes said oma kutsumusele pühenduda vaid ööune arvel, kui kõik teised juba magasid. Lisaks meenus talle ka naissoost luuletajaid, kes luuletasid otse köögipliidi ääres, ise perele süüa valmistades.

Ühesõnaga – naine tuletas naisele meelde, kuidas üks õige naine peaks käituma. Lõpuks pidin vastama ka küsimusele, miks meil leidub nii vähe naissoost romaanikirjanikke. Ikka ainult luuletajad. Muide, seda küsitakse üsna tihti. Kui arvestada uuringuid, mis näitavad, et kooli ajal on tüdrukute keeleline võimekus poistega võrreldes mitu korda parem, siis tundub see tõesti veider. Juba kaheaastaselt on tüdrukute sõnavaras sadakond sõna rohkem kui poistel. Mis siis hiljem juhtub? Kas vastus ei või peituda osaliselt just eelnevas hoiakus?

Feministid väidavad, et naised surutakse ettekirjutatud soorollide järgi elama ja see jätab nad võrdsetest võimalustest ilma. Siinkohal pööratakse pilgud etteheitvalt meeste poole. Paraku tundub sageli, et naised ise teevad kõik selleks, et suguõed jätkaks sadu aastaid kehtinud normide järgi elamist. Ja neid, kes traditsioonilistest ootustest kõrvale kalduvad, kostitakse süütunnet äratavate repliikide, suhtumiste ja küsimustega.
«Kus su laps siis on?» küsitakse väikese lapse emalt alatasa, kui teda nähakse raamatukogus, teatris või näitusel. Oma kogemusest võin kinnitada, et seda küsivad naised. Ei meenu, et mõni mees oleks nii pärinud. Samas kurdavad naised kooris, kuidas nad mitmeaastaselt emapuhkuselt tööle naastes peaaegu kunagi eelnevaga samaväärset ametiposti ei saa.

See on muidugi kurb, aga siinkohal meenub üks naissoost helilooja, kes tunnistas ausalt, et pärast aastatepikkust lastega kodusistumist õppis ta hiljem, kui viis mudilased lasteaeda, tükk aega uuesti «mõtlemise kunsti». Temagi tõdes, et laste kõrvalt enesearendamiseks või lihtsalt enda jaoks aega näpistades koges ta just sookaaslaste imestust või halvakspanu.

Aga iga oskus läheb ju rooste, kui see unarusse jätta. Kuidas siis hiljem hoobilt samast kohast jätkata?

Need näited ja palju muudki meenusid seoses aruteluga meeste ja naiste palgaerinevustest. Töö eest laekuva tasu osas valitseb meil naiste kahjuks märkimisväärne erinevus. On kõlanud ettepanek laiendada soolise võrdõiguslikkuse voliniku volitusi, et viimane saaks kontrollida asutuste palgapoliitikat ja trahvida neid tööandjaid, kes teevad vahet naistele ja meestele makstavas palgas. Ilmselt võib sellest ajapikku naistele ka kasu tõusta, aga kuidas muuta naiste endi hoiakuid, mis neid otseselt või kaudselt kehvemasse positsiooni asetavad?

Kas mõni seadus saaks anda suuremale osale naistest enesekindlust küsida töö eest meestega võrdset tasu? Kanada arengupsühholoogi Susan Pinkeri hiljuti ilmunud raamatus «Sugude paradoks» esitatakse uuringutele tuginedes põhjused, miks tegutsevad juhtivatel või hästi makstud kohtadel ikka peamiselt mehed, mitte naised, kes neile eeldustelt justkui alla ei jää. Ilmneb, et erinevalt edukatest meestest otsustavad paljud karjääri teinud naised ühel hetkel töörattast välja astuda.

Naised hülgavad meestest 2,8 korda tõenäolisemalt teadus- ja insenerikarjääri teise ameti kasuks ning 13 korda tõenäolisemalt lahkuvad tööjõuturult üldse – isegi siis, kui seda ei tingi abielu ega väikesed lapsed. Harvardi õigusteaduskonna lõpetajate uuring näitas, et eliitfirmad palkasid naisi tõenäolisemalt kui mehi, aga kümne aasta pärast oli kohale jäänud ainult neljandik naisi, et osanikeks saada.
Kummalisel kombel näitavad uuringud sedagi, et mida suuremat majanduslikku ja õiguslikku kaitset naistele pakuti, seda väiksema tõenäosusega valisid nad meestega sarnase tööaja või elukutse. Ikka ilmnes, et naised soovivad paindlikku tööaega ja teevad meestega võrreldes vähem töötunde. Ka need, kel pole lapsi.

Paraku suurendab paljude naiste valmisolek vahetada suurem palk paindlikuma tööaja vastu üldist palgavahet. Lisaks ei armasta naised riski. Kui Stanfordi majandusteadlased uurisid meeste ja naiste valmisolekut riskiks ja hoiakut suhtumisse «kõik või mitte midagi», siis tuli välja, et suuremale osale naistest olid mõlemad ühtviisi ebameeldivad. Aga väiksem riskijanu tähendas, et naised olid enda kasuks valmis vähem läbi rääkima. Kui tekitati võimalus raha juurde küsida, siis küsisid mehed seda üheksa korda sagedamini kui naised.

Loo alguse juurde tagasi pöördudes sobib tsiteerida Susan Pinkerit, kes väidab oma raamatus: «Hoolimata kultuurilisest taustast võistlevad naised teiste naistega rohkem kui meestega. Nende stiil on avaldada pahameelt peenelt, kaudselt ja varjatult.» Pinker tõdeb, et tegemist on paljuski tabuteemaga, sest veel alles hiljuti oli poliitiliselt ebakorrektne arvata, et naised võivad üksteise jalgealust õõnestada.

«Sotsiaalne välistamine, õelad märkused, püüd võita enda poole konkurendi sõbrad ja liitlased on «naiselikud» moodused võimu saavutada,» selgitab arengupsühholoog Pinker ning lisab: «Varjatumat ja sotsiaalselt keerulisemat naiste agressiivsust on raskem jälgida.»

Järele mõeldes leiavad ilmselt paljud mõne näite, mis eelnevat kinnitab. Mulle meenub näiteks Anneli Peebo intervjuu ajakirjale Naised, kus ooperilaulja tõdes, et teatris saavad samu partiisid laulvad mehed omavahel ideaalselt läbi, lepivad asjad kokku ja jagavad töö ära. Naistega ei teki sellist võimalust peaaegu mitte kunagi. Seda, et mõni naine töös vastu tuleb, juhtuvat Peebo sõnutsi väga harva.

Seega, kas võrdsetest võimalustest ja diskrimineerimisest rääkides poleks aeg ka sellistele mahavaikitud tabuteemadele otsa vaadata? Ehk tooks seegi tasapisi muutuse?