Ema kirjutab: kuulutasin kodus välja streigi

Foto: SCANPIX

Üks naine otsustas, et tema pere võiks vahelduseks kogeda, mis saab siis, kui ema ei nõustu enam kodu koristama ja kuulutab välja streigi. Ta jagas oma kogemust portaalis YourTango.

Emana muretsen alalõpmata oma laste pärast. Üksikemana tunnen ma lausa hullumeelset muret nende pärast. Kas ma töötan liiga palju? Kas meil on ikka piisavalt raha? Kas ma jään nende olulistest hetkedest ilma?

Vastus neile kõigile küsimustele kipub olema «jah». Kui sul on kõike – aega, raha, abikäsi, hingamisruumi – piiratud koguses, siis kannatavad kõik. Ma võtan seda väga isiklikult. Pealegi lapsed pole ju soovinud, et nad saaksid elada üksikemaga – ja kui aus olla, siis ka mina ei soovinud seda. Meie pereelu algas ilusti. Ma leidsin oma printsi, kinkisin talle oma jah-sõna väga noorelt ja meil sündisid lapsed.

Viisteist aastat ja neli last hiljem lasi prints jalga ja kõik jäi minu õlule. Lapsed, sissetulek, kodu, kool, puhkused… need on kõik minu kohustused ja see on kurnav. Lapsed mõistavad seda. Nad on kõrvalt näinud, kuidas mina muutusin küpsetavast koduperenaisest hullumeelseks töönarkomaaniks. Ja see on minu jaoks tundlik teema.

Nüüd, kui olen üksikema, ei taha ma oma lastele pakkuda pelgalt head elu; ma tahan neile pakkuda parimat võimalikku elu. Ma üritan pidevalt tasa teha neid asju, millest minu arvates on vahel vajaka. Ma üritan muuta nende elu lihtsamaks, õnnelikumaks ja pakkuda neile armastust. Ma üritan seda võõrast elu nende jaoks võimalikult heaks muuta.

Piiratud raha ja aeg on aga muutnud seda, milline lapsevanem ma olen. Kuna mul pole enam oma maja ega partnerit, peavad lapsed teatud asju iseseisvalt tegema. Nende graafikutes on rohkem koduseid kohustusi. Kuna majapidamises on üks täiskasvanu vähem, peavad lapsed ise rohkem tegema.

See kõik kõlab ju normaalselt, kas pole? Lapsed muutuvad iseseisvamaks, võtavad kohustusi omaks, mõistavad oma võimeid paremini…

Selle jutu võib pikalt saata, sest siin on tõde: kuigi sa võid ise arvata, et oled väga hea õpetaja, juht ja üsna edukas üksikema, lapsed jäävad lasteks. Nad teavad, et nad ei tohiks olla räpakad korterikaaslased, kuid nad ajavad siiski elamist segi ja jätavad nõud pesemata. Kui neile seda ette heita, siis nad noogutavad ja naeratavad. Ent keera korraks selg ja nad teevad uuesti midagi sellist, mis sulle sugugi ei istu.

Eile oli üks taolistest päevadest. Ma olin tunnike kauem tööl, lapsed jõudsid pärast kooli koju, sõid jäätist, värvisid viltpliiatsitega oma nägudele sõjamaalingud ja ajasid toas sassi. Jõudsin korraks koju ja pidin uuesti lahkuma, kuna tütar tuli ühtele üritusele viia ja kuskilt tuli ka õhtusöök osta. Mul polnud sel hetkel aega hinnata, kui suured on kodused kahjud.

Hommikul tulin kööki ja mulle vaatas vastu terve kraanikausitäis musti nõusid, söögilaud nägi välja nagu metamfetamiinilabor ja põrandal vedelesid mustad sokid.

Nagu tavaliselt, tundsin ma end süüdi. See oli minu süü. Ma tegin tööd, aga nemad vajasid mind. Ma oleksin pidanud olema kodus, kui nad koolist jõudsid ja neid tervitama, neile süüa pakkuma, nendega aega veetma.

Süütundest ajendatult hakkasin kiirelt koristama ja asju ära panema. Leidsin mikrolaineahjust mängukaardi ja koristasin laualt munapuru (kuidas saab muna nii palju puru ajada?) ning taipasin, et me oleme takerdunud vabanduste võrku.

Ma leian alati vabandusi, kuna mind pole kodus, ma teen tööd ja pööran lastele vähe tähelepanu. Seega ma koristan ja kraamin, justkui neilt vabandust paludes. Lõpuks lapsed mõistavad, et nad on midagi valesti teinud ja paluvad minult vabandust ning me jätkame oma igapäevast elu. Kodu saab korda, sest mina koristan seda. Lastega on riieldud, kuna mina tegin seda. Ema on väsinud, kuna ema peab kõike tegema.

Aga mitte täna. Ma jätsin koristamise pooleli, lülitasin internetiruuteri välja, võtsin paberi ja pliiatsi ning kirjutasin.

Kuna ma pidin ka sel õhtul kauem tööl olema, ei saanud ma olla kodus, kui lapsed saabusid. Seega ma jätsin neile mõned kirjad. Täpsemalt kaksteist kirja või meeldetuletust, et mul on kahju, et nende emal on pidevalt kiire, kuid mul pole kahju, et mul on lapsed. Ja mul pole kindlasti kahju sellepärast, et nad on võimelised iseenda eest koristama.

Raske on ema olla. Ma usun, et ma ei liialda, kui ütlen, et üksikema on veelgi raskem olla, aga ma hakkan mõistma, et kõige raskemaks teevad selle ootused, mis ma olen iseendale seadnud. On aeg hakata seda muutma, on aeg kõike muuta ja lasta teistel end aidata.

Lastele jäetud kirjad:

1. Tere tulemast koju, minu kallid (järgnevad teile mõeldud sõnumid)!
2. Internet on välja lülitatud.
3. Te saate internetti kasutada siis, kui köögilaud ei näe välja selline, nagu seal oleksid narkomaanid söönud.
4. Te saate internetti kasutada siis, kui järgite meie musta pesu süsteemi (korv – pesumasin – pesude voltimine; see on nii lihtne!).
5. Te saate internetti kasutada siis, kui nõud – pole tähtis, kelle omad – on pestud (seda teete teie, mitte mina).
6. Te saate internetti kasutada siis, kui toit jõuab ainult suhu, mitte põrandale.
7. Te saate internetti kasutada siis, kui teie magamistoad ei näe välja kui kurjade vaimude urud (nõuanne: tolmuimeja).
8. Te saate internetti kasutada siis, kui te panete esemed õigetesse kohtadesse tagasi (mängukaardid käivad karbis).
9. Te saate internetti kasutada siis, kui teie vannituba särab iga päev. Mitte korra aastas. IGA PÄEV.
10. Te saate internetti kasutada siis, kui prügihunnikud leiavad õige koha (ma tegin selle teie jaoks lihtsaks, pange prügi siia).
11. Te saate internetti kasutada siis, kui kapid ja riiulid on korras ning püsivad korras (märkus: käärid ei käi pesusahtlis).
12. Lapsed, te olete kõige lahedamad põnnid, keda ma tean. Te olete naljakad, targad, hoolivad ja väga kihvtid. Kas te võiksite kasutada neid häid omadusi ja meie kodu eest hoolitsedes? Sel viisil näitate mulle, et te hoolite. Koristamine on kõigi ülesanne, mitte ainult ema. Nõus? Ma armastan teid. Ema.