Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Kristina Traks: too much information ehk milleks lastele privaatsus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Kristina Traks
Kristina Traks Foto: Toomas Tatar/Postimees

Üks mu tuttav ema rääkis kurva loo – tema tütre klassis on tüdruk, keda teised kiusama kipuvad. Naeravad tema teise ringi riiete üle, veavad demonstratiivselt ninaga, et kas «kaltsuka» lõhna on tunda ja kutsuvad teda «vaeseks». Tüdruk on klassis väljatõugatud rollis – sünnipäevadele teda ei kutsuta ja naljalt keegi temaga sõbrustada ei taha. 

Selle tüdruku ema peab avameelset blogi, kus kirjutab kõigist oma eluraskustest. Sellest, kuidas raha ei ole, koguaeg tuleb leiutada viise toimetulemiseks ning kuidas mõnikord on enne palgapäeva on näpud nii põhjas, et süüagi osta ei saa. Ta on kirjutanud ka sellest, kuidas mitte alati pole võimalik last lubada ekskursioonidele ja ühisüritustele ning muidugi on palju juttu ka kaltsukates tuulamisest. Blogi on avalik ja seda loevad ka kooliealise tütre klassikaaslased. Ei pea just geenius olema, et mõista, kust kiusamise algus pärineb ja kust lapsed inspiratsiooni on saanud. 

On vanemaid, kes kirjutavad avalikku internetiruumi isegi oma laste piinlikkust valmistavatest probleemidest nii nagu ei olekski tegemist teise, kusjuures väga lähedase inimesega. Mulle meenub kohe ühe ema vihapurse internetis, kus ta elas välja end teemal, et tema 4-aastane laps ei oska ikka veel tagumikku pühkida ja ema peab nühkima kakatriibuseid pükse.  Üks teine ema kajastab üksikasjalikult oma äsja täiskasvanuks saanud poja purjuspäi tehtud mitte just kõige siivsamaid tempe. Kolmanda ema blogist loen tema teismelise tütre kaaluprobleemide kohta. Ikka peensusteni täpselt. Loen ja mul on kahju sellest võõrast 12-aastasest tüdrukust, kelle ülekaalulisust ja mitte just kõige paremaid toitumisharjumusi kirjeldab ema lausa metoodilise järjekindlusega.  

Lastega seotud info avaldamine on suur küsimärk. Ühelt poolt on väga tore ja uhke jagada netis lapse saavutusi. Küllap pole selles ka midagi halba, eriti kui ka asjaosaline ise tegude ja toimetuste üle uhkust tunneb. Aga teisalt jagatakse täpselt sama kergekäeliselt ka üsna detailset ja isiklikku infot. Me teame detailselt võõraste laste haigustest, tujudest, jonnihoogudest, hinnetest, käitumisest, söömisharjumustest jne. 

Ma ei arva, et nunnud titepildid netis lapsele tulevikus kuidagi kurja võiksid teha. Kuid mingist vanusest alates tasuks küll mõelda, kas on ikka kõigest vaja kirjutada ja kas seda on vaja teha täiesti avalikult. 

On vana kulunud tarkus, et mõistlik inimene ei pane iialgi endast netti üles peosituatsioonis tehtud pilte, ei jaga endast privaatseid eraelulisi üksikasju ja mõtleb enne, kui mõne avaliku kommentaari kuskile postitab. Sest teadagi – mis kord lendu (loe: netti) läinu, see ka sinna jääb. Kild killu haaval tekib inimesest kuvand. Täpselt sama kehtib ka laste kohta, kuid nemad ei saa end kaitsta selle eest, kui lapsevanem on otsustanud elada avalikku internetielu. 

Küllap on igal inimesel piir, kust alates ta oma elust avalikult räägib. Aga kas me kunagi oleme uurinud, kus on meie lastel see piir? Äkki nad ei taha, et nende ema räägib nende hommikusöögimenüüst ning vürtsitab asja kommentaaridega tema kaalu pihta? Või äkki ta ei taha, et terve maailm saab teada sellest, et ta vaevleb hirmsa kõhulahtisustõve kallal? Väiksemad lapsed ei taipa veel seda, et kõik netti pandu sinna ka jääb, aga suurematega võiks küll läbi arutada selle, mida NENDE arvates on sobilik NENDEST kirjutada ja mida mitte. Nii oleks lihtsalt lapse suhtes aus. 

Ja üks väike põhimõte, mida olen ise blogides alati järginud – ära postita avalikku ruumi midagi, mille pärast võiks kolme aasta pärast häbi olla!

Tagasi üles