Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

Lugeja kirjutab: emaks olemine ei ole ohverdus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Naine
Copy
Artikli foto
Foto: SCANPIX

Meile kirjutas lugeja, kes ei mõista naisi, kelle väitel on emaks olemine ohverdus. Lugeja sõnul on laste saamine praegusel ajal suuresti iga inimese vaba valik.

Maailm muutub. Kui vanasti võis öelda, et emadus ongi naise eluülesanne, siis tänapäeval vaidleks ilmselt paljud sellele vastu. Iga naine ei taha enam ema olla ja valikuid, mida eluga peale hakata, on muidki.

Usun, et sisimas tahab enamik naisi siiski emaks saada. Kuidas seda tänapäevase elutempoga ühendada, on suurem küsimus. Võin öelda, et peale lapse sündi olen oma valikutes alati lähtunud lapsest. Olen valinud töökoha selle järgi, et lapsel oleks lasteaias nii lühike päev kui võimalik. Vältinud reisimist nõudvat tööd. Olen alati püüdnud olla oma lapse lähedal. Sõna otseses mõttes.

Ma ei ole sugugi kanaema ega suurem asi lapsega tegeleja. Ma pole mingi musterema. Ma tahan lihtsalt olla oma lapse jaoks olemas. Tegelikult polegi asi lapse heaolus, vaid minus endas. Ma tahan näha, kuidas mu laps kasvab. Tahan teda tunda, temast aru saada. Ma ei taha olla oma lapsele võõras.

Minu laps on nüüd juba teismeline. Ma tõesti ei kahetse, et olen nii mõnegi asja jätnud lapse pärast tegemata. Ma ei ole ilma jäänud millestki oluliselt. Muidugi on vahepeal raske olnud. Peamiselt töö osas. Imelikul kombel pole aga karjäär tegemata jäänud.

Miks ma sellest kõigest räägin? Sest mul on raske mõista, kui naised kurdavad, et emaks olemine on loobumine, ohverdus. Eriti tänapäeval, kui emaks olemine on vaba valik. Minu jaoks on emaks olemine tõesti parim asi maailmas. Ja ühtlasi kõige tähtsam asi maailmas. Mul on õnn olla ühe inimese kasvamise tunnistajaks. Võib-olla on see kõik niimoodi sellepärast, et mul oli ema, kes mind väga armastas. Aitäh, kallis ema!

Tagasi üles