Näitlejanna Judy Greer: miks peaks mees teenima minust rohkem?

Judy Greer. Foto: Richard Miller/Stella Pictures

Tuntud näitlejanna Judy Greer avaldab portaalis Glamour.com arvamust Hollywoodis valitseva palgalõhe osas ja leiab, et naisnäitlejad ei peaks sugugi teenima meeskolleegidest vähem.

Minul on näitlejana vedanud. Ma olen regulaarselt töötanud ja osalenud filmides nagu «Üleöö 30» ja «27 kleiti», praegu osalen telesarjas «Married». Mu karjäär pakub mulle rahuldust ja ma olen õnnelik. Aga vahel ma mõtlen: kui ma mingis paralleeluniversumis teeksin kõike samamoodi, aga oleksin mees, kas ma oleksin edukam? Kas ma peaksin vähem vaeva nägema?

Viimase paari kuu jooksul olen veendunud ühes asjas: kui oleksin mees, saaksin rohkem palka. Ma mõistan, et paljud inimesed ei tunne kaasa näitlejannale, kes saab osaleda filmides ja telesarjades ning teenib raha. Aga kui me eemaldame võrrandist nimed ja ametid, on faktiks see, et 2015. aastal saavad mehed sama töö eest rohkem raha kui naised, seda nii Hollywoodis kui ka mujal. Ja pole vahet, kus sa elad või millega sa tegeled, see on tobe.

Tuginedes vestlustele, mida olen oma tuttavatega maha pidanud, olen veendunud, et olen aastate jooksul teeninud vähem raha kui mõned mu meeskolleegid. Olen jälginud, kuidas meesnäitlejad, kellega koos ma kunagi alustasin – mehed, kes töötasid samade režissööridega ja osalesid sarnastes filmides nagu mina –, on karjääriredelil roninud ja saanud paremaid rolle ning palgatšekke. Ma lootsin alati, et minu karjäär ja palk liiguvad sama rada kui nende omad. Aga palgalõhe muudkui kasvas. Üks oluline põhjus: rollid, mis on saadaval minule kui naisele, on tavaliselt väiksemad ja neid tuleb harvem ette.

See probleem puudutab kogu filmitööstust: 2014. aasta kõige edukamates filmides oli vaid 12 protsenti naisnäitlejate osadest «juhtivad rollid». Taoliste näitajate juures ei ole naised just kuigi soodsas positsioonis, et kõrgemat palka küsida. Sony häkkimisskandaalist tuli välja, et isegi suured filmitähed nagu Jennifer Lawrence ja Amy Adams teenivad vähem kui nende meessoost kolleegid. Mitu Oscari nominatsiooni ja miljoni dollarist filmi peab naisel ette näidata olema, et ta saaks võrdset palka?

Samuti on kindlaks tehtud, et 2014. aasta filmides oli naiste peamiseks rolliks mängida ema või abikaasat (58 protsendil juhtudest). Mehed ei mänginud abikaasat sugugi nii tihti (31 protsenti). Taolised isiklikud rollid võivad olla küll väga sügavad, kuid reeglina nad pole seda – näiteks silmi pööritav koduperenaine, kel on neli kriiskavat last ja kes teeb kallile abikaasale kodus süüa. Mulle tundub, et naised on enamaks võimeline või olen ma hulluks läinud?

Hiljuti võtsin vastu rolli, mis mulle tohutult meeldib, kuid mille eest saan ma eelnevaga võrreldes vähem palka. Minu tegelaskuju on tark ja naljakas ning ta ei pea kandma kõrgeid kingi. See on värskendav, et saan iga päev tööle minna ja öelda oma seriaaliabikaasale, et ta peab ise oma autovõtmeid otsima. Ma pole ealeski olnud õnnelikum, ent uut autot ma niipea ei osta.

Mõnikord saan enda peale pahaseks, et ma rohkemat ei nõua. Ma austan Charlize Theroni, kes väidetavalt nõudis 10 miljoni dollari suurust palgatõusu, kui sai teada, et tema meessoost kolleegid teenivad filmi «The Huntsman» eest temast rohkem. Ma tean, et näitlejannad – ja kõik naised, kes soovivad võrdsemat palka – peavadki nii käituma, muidu me anname tööandjale märku, et on täiesti normaalne endises rütmis jätkata.

Sony endine juht Amy Pascal ütles ühes intervjuus, et kui inimesed on nõus töötama madalama palga eest, siis tema maksabki neile madalamat palka. Pascal lisas, et naised ei peaks olema nii tänulikud ja pigem minema kõndima. Minu jaoks tundub see ebarealistlik. Näitlemine on mu töö. Ma pean kuidagi oma elu eest maksma, mul on ju tarvis bensiini ja toitu osta, aeg-ajalt ka väljas käia. Ma võiksin muidugi keelduda tööst, mis ei too niivõrd hästi sisse ja oodata, et ideaalne projekt satuks mu teele ning seejärel palvetada, et sellest saaks majanduslikus mõttes hitt ning et see meeldiks ka kriitikutele. Aga see tähendaks, et ma teen harvem tööd, saan vähem palka ja ootan tulemusi, mis on minu kontrolli alt väljas. Kas seda saab tõesti valikuks nimetada?

Siiamaani olen kartnud sõna võtta. Mind kasvatati teadmisega, et rahast ei räägita, seega ma pole kunagi enamat küsinud. Ma ei taha, et minust jääks «keeruline» mulje ja ma usun, et ma pole ainuke naine, kes seda kardab. Ent paar aastat tagasi sai minust kasuema ühele imelisele neiule (nüüd juba naisele, ta on täisealine) ja ma tahaksin talle eeskujuks olla. Ma loodan, et hoolimata sellest, mis eriala ta omale valib, peetakse tema tööd sama väärtuslikuks kui teiste oma. Seega on aeg, et ma sellest räägiksin. Ma ei saa üksinda palgalõhe probleemi lahendada, aga ma saan oma kasutütre silmi selles osas avada. Ma saan julgustada teda läbi rääkima, küsimusi esitama ja enda eest seisma. Ma saan ka endale meelde tuletada sama teha. Ja Hollywoodis saan ma võidelda filmide ja telesarjade eest, mis oleks suurema eelarvega ja mis hindaks naisi rohkem. Naisi, kes on palju enamat kui kaunistuseks. Naisi, kel on omad vead. Naisi, kes on tõelised tegijad. Ja naisi, kes saavad selle eest ka väärilise tasu.