/nginx/o/2015/02/04/3734983t1h49f0.jpg)
Täna Energia Avastuskeskuses peetaval emadepäevale pühendatud konverentsil «Appi, mu mees armastab mind!» ütles aasta ema 2014 Helve Särgava, et tihti arvatakse, et mõistev ja arusaav mees peab olema väga eriline ja erakordne, kuid tegelikult on nad täiesti tavalised. Samas on Eestis väga suureks probleemiks, et isad, kes ei maksa elatist, saavad ise riigilt toetusi.
«Esimene sõna, mida meie lapsed hakkavad ütlema, on ema või emme. Isa oleme pidanud siiski ema esimeseks kaitsjaks ja toetajaks,» rääkis Helve Särgava. «Kõik emad on kõige õnnelikumad siis, kui nad on leidnud endale elukaaslaseks mehe, kes on toeks nii õnnes kui ka õnnetuses. Kõige suurem õnn ja rõõm on see, kui sinu kõrval on inimene, kes kuulab sind ära. Üksnes ära kuulamine annab mulle väga palju jõudu. Mind on selles mõttes saatnud väga helge saatus. Minu isa oli selline inimene, kes oli mulle toeks ja abiks ning samasuguse mehe olen ma leidnud oma lastele isaks. Nad ei ole olnud erilised inimesed, nad on olnud täiesti tavalised, lihtsad inimesed.»
«Kui ma räägin oma tööst, siis kõige suurem probleem on see, et mees ei oleks vägivaldne ning kuidas saada elatist kätte,» lausus Helve Särgava. «Mis võib olla selle põhjuseks, et laste isa tõstab käe ema vastu või ta ei toeta oma lapsi? Üks põhjus on sisemine stress. Viimastel aastatel on meeste ja naiste haridustase väga suure erinevusega. Minu meelest on see probleem. Töö tegemine ei ole enam kohustus, see on auasi. Üks asi, mis mind väga häirib, on see, et noored terved mehed, kes hoiavad elatise maksmisest kõrvale, saavad kohalikust omavalitusest toetust. Mõned sellised mehed ütlevad, et lähevad tööle siis, kui saavad 6500 eurot palka. Ema sellist suhtumist endale lubada ei saa, ta peab tööle minema ka 600 euroga.»
«Mida mina emana ootan riigilt? Riik on teinud palju, kuid ma ütleks emana riigile: väärtusta meid rohkem,» märkis Helve Särgava. «Survesta täiendavate seadustega elatiste mittemaksjat. Tehke selliseid seadusi, mis on reaalselt täidetavad, mitte ei ole lihtsalt «poliitilised rõõmuhüüatused». Mida ema ootab oma kõige kallimalt, laste isalt? Eriti seda, et nad toataksid ja mõistaksid. Et neil jätkuks aega jagada meie rõõmu, kuid vahel ka pisaraid.»