Lugeja kirjutab: miks just mina olen pervomagnet?

Himur taksojuht Foto: SCANPIX

Postimehe naisteportaali lugeja kirjutab kummalisest taksosõidust, mis jättis talle juhist väga veidra mulje.

Ma olen palju oma elus puutunud kokku väga kahtlaste lähenemiskatsetega. Isegi nii palju, et olen ennast ise hellitavalt Pervomagnetiks kutsunud. Ma ei pea siin silmas mehi, kes teevad komplimente või on purjus peaga pisut liiga ülemeelikud ja kipuvad mind pepust näpistama või kommenteerima mu välimust. See käib ilmselt isaseks olemisega kaasas ja väiksemas mahus ei liigitu ahistamise alla. Aga... kõik, mis toimub kaine peaga ja mida enamik mehi ei tee, sellega on teine lugu.

Mind on silitatud trammi oodates põlveõndlast, korduvalt jälitatud – nii jalgsi kui autoga (erinevatel päevadel aeglaselt kõrval sõites ja küüdi pakkumist lunides), erinevate meeste poolt erinevates linnades ja erinevatel aegadel. Ka keset päeva. Isegi nii, et ma olen muutnud oma koju kõndimise marsruuti. Mulle on tulnud täiesti võõrad mehed kiitma oma väärtust, isegi nii, et kui üks «austaja» on väljunud bussist, on kohe teine tulnud asemele. Rõõmsamat sorti kummastused on leidnud aset toidupoe puuviljaletis. Üks väike kiilakas mees tuli minu kõrvale banaane valima ja tegi kiirloengu korrelatsioonist banaanide suuruse ja väärtuse vahel. Viisaka kodanikuna küsis ta loomulikult ka minu eelistust banaanide osas, et kas ma ikka eelistan piisavalt suuri. 

Mul on isegi olnud telefonitsi «austajaid», kes kogemata on kunagi helistanud mulle ja siis jäänudki seda tegema. Kuni mu mees on ise vastanud ja nad läbi sõimanud (jah, neid on olnud rohkem kui üks). Tundub, et see on igati kohane ravi näpuvääratuste vastu. 

Elu on viimastel aastatel olnud märgatavalt «igavam». Ühelt poolt seetõttu, et liigun enamasti koos laste ja mehega ning sõidan palju autoga. Kindlasti aga ka seepärast et ma olen teadlikult muutnud oma suhtumist, kui eelnevad tingimused pole täidetud. Näiteks vaatab pervert mulle otsa ja saab sellest juba külma duši, sest mu pilk ütleb talle, et sa könn ära kõnni minuga samal teel ka mitte. Ma ütlen muidu midagi mürgist, nii et su libiido kokku pakitakse ja kusagile nurgataguses kohas maha müüakse. Odavalt.  

Ühel päeval tulin aga väikselt jalalõikuselt ja olin narkoosist veidi «pilves». No nii ikka, et kodus olles tundus mees kuidagi «mahe» ja lapsed tundusid «pehmed».  Haiglast koju pidin tulema taksoga, sest mehel oli koolitus ja ta ei saanud mind sõidutada. Mingil põhjusel öeldi, et ma ei tohi ise autot juhtida. Tõenäoliselt oleks ma olnud veendunud ka selles, et me auto on meeldivalt vetruv ja liiklus sama ohutu kui pehmed kaisukarud. Igatahes – takso oli vaja tellida. 

Esialgu arvasin, et äkki on mu narkoosi tagajärjed nakkavad. Või siis, et ma kujutan seda kõike lihtsalt ette. Nii veidrat taksojuhti ei saa ju olemas olla? Esiteks sain ohtralt kiita, et ma just talle helistasin - nii, nagu peremees kiidab oma kutsikat, sellise eriti nunnutava häälega, huuled musitavas asendis ja ohtrate-ohtrate kiidusõnadega. 

Peitsin ennast oma suure salli sisse ja kahtlesin oma tajus. Sinna peitu ma jäin terveks igavikuliseks sõiduks, nohisedes midagi ohutut aeg-ajalt vastuseks. Sellele järgnes ka patsutus mu jalale. Taksojuhi teemaarendus jätkus samas vaimus: «No mis siis kullake juhtus su jalaga?» (Väljakutse kõikidele normaalsetele inimestele – kujutage endiselt ette, et te räägite maailma kõige nunnuma väikse koerakesega, kes on natuke haavatud või nii).  Narkoosi mõjul oli kogu mu harilik ülbe suhtumise koorik ununenud ja ma vastasingi nagu üks õnnetu laps, et väike operatsioon oli. Selleks hetkeks olin ennast juba reetnud, olen ohutu nagu haavatud kutsikas – pervotage mõnuga. 

Kogu selle tee koju (ta sõitis 40ga, muidu saab ju tee otsa) kestis lakkamatu jutt, mida mul on paha meenutada. Kas teie tahaks, et taksojuht räägiks, kuidas ta armastab kliente ja tuleb neile järele kas või hommikumantlis? Või et ta oskab sõidu ajal purki pissida ja tahaks vastutasuks teada, kas sina omad samasuguseid super-võimeid? 

Enda kiitmine jätkus – ma tean, et mind sõidutas Tõeline Mees. Tal on head sõbrad prügikasti veerelt kuni ministeeriumiteni välja. Ta on suuteline panema kinni Taxify, kui ta vaid vaevuks. Tal on kolmetoaline kaminaga korter ja ta otsib naist. Tal on nii palju armastust, mida jagada ja ta tahaks leida seda Õiget. Ta on äge tegija vend, nooruses paha poiss ja Playboy. Ta on elus õppetunnid õppinud ja teab nüüd, et naist tuleb kätel kanda ja roose tuua, sületäite kaupa. 

Hommikul kui mees mind haiglasse viis, kestis sõit 6 minutit. Teel tagasi tundus, nagu oleks loodud meie kahe jaoks mingi omaette ajadimensioon. See sõit mahutas lausa kontsentreeritud hulgal ahistamist. Ma tean, millal ta on sündinud, kus reisinud, millised vanemat tal olid, kuidas ta armastab oma kliente (ta korrutas seda pidevalt, ilmselt on armastus siis lihtsalt tõesti nii tugev tunne).

Üritasin kuidagi peenelt anda märku, et ma ei ole õige klient, kellele sellist paabulinnutantsu tantsida. Olin oma arvates jube kaval, mainides, et mu elus on olnud periood, kus ma kartsin autoga sõita, see oli teist last oodates. Ei läinud läbi, sain hoopis kolmandat korda ülevoolavate ovatsioonide osaliseks, et minus tegutseb ürgne instinkt kaitsta oma sündimata last, sest see ongi elu kõige suurem ime... Ja taaskord järgnes teadaanne, et ta teab nüüd, kuidas naist peab kohtlema ja mehe kohus on siis naist kaitsta.

Kui saabus mu kodutänav, siis ta tahtis sealt esialgu mööda sõita. Seejärel arvas, et ma tahtsin minna burgerit sööma. Kui ma lõpuks koju sain, oleks tahtnud efektselt ühe hüppega väljas olla ja lihtsalt minema marssida. Selle asemel järgnes aeglaselt autost välja liipamine (õuh, ta patsutas isegi istet, millelt ma tõusin) ja kaperdaval sammul vaevaliselt ukseni kohmerdamine. 

Tundsin seljal tema saatvat pilku. Ja et asi eriti pikale venitada, olin ma võtmed maha unustanud ja alustasin liipamist tagumise ukse juurde. Niimoodi pisitasa, taksojuht vaikselt pilguga saatmas.

Kõik see on tõestus sellest, et kui olla (nagu mina seda harilikult olen) naeratav ja särav, siis toob see ainult jama kaela. Tundub, et eestlaslik mask on lausa vajalik, et ahistamist vältida. Tänu taevale on senised kogemused olnud pigem ohutud ja koomilised, aga ma ei saa jätta mõtlemata, mis siis, kui mul ükskord nii kergelt ei lähe. 

Teine osa minust mõtleb, et ega ma kõike ise lihtsalt valesti ei tõlgendanud läbi oma sisemise «pervoluubi»? Äkki ongi sellised tagamõteteta head inimesed olemas, kes armastavad oma kaaskondlasti lihtsalt nii palju.