«Kes on isa?» advokaadi pilgu läbi

Foto: SCANPIX

Advokaat Helen Hääl Concordia advokaadibüroost selgitab ajakirjas «Märka last», kes on seaduse silmis isa ja kuidas isadust selgeks teha.

Vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest.

Lapse isa kindlakstegemine on eelduslikult iga sündinud lapse huvides, et lapsel oleks mõlemad vanemad, kes tema eest hoolitseks ja teda kasvataks.

Isaduse kindlakstegemine ja lapse sünnitunnistusele või sünniakti isa nime registreerimine on aluseks elatise nõude esitamisel. Kui lapse bioloogiline isa, kes on lapse eostanud, lapse sünniaktis isana ei kajastu, ei ole lapsel juriidilist õigust esitada ülalpidamisnõuet ega isal juriidilist kohustust lapse ülalpidamises osaleda ning igakuist elatist tasuda. 

Samas rõhutan ka seda, et isa kande olemasolu lapse sünniaktis mõjutab ka lapse hooldusõigust. Nii on mõlemal vanemal, kes on lapse sünniaktis vanematena registreeritud, lapse suhtes ühine hooldusõigus, mis tähendab võrdseid õiguseid ja kohustusi.

Selleks, et anda ülevaade isadusest, pean vajalikuks viidata perekonnaseaduse vastavatele sätetele ning seejärel kajastan asjakohast kohtupraktikat.

Vastavalt perekonnaseadusele on lapse isa mees, kes on lapse eostanud. Loetakse, et lapse on eostanud mees kes on lapse sünni ajal lapse emaga abielus, kes on isaduse omaks võtnud või kelle isaduse on tuvastanud kohus. Seadus reguleerib eraldi kunstliku viljastamise olukorda ning sätestab, et kohus ei tuvasta lapse isana doonorit, kelle seemnerakke on kasutatud kunstlikuks viljastamiseks.

Kuigi kehtib üldine eeldus, et abielus sündinud lapse isa on mees, kes on lapse emaga abielus, on elus siiski olukordi, kus poolte abielu on küll faktiliselt lõppenud, kuid jäänud juriidiliselt lahutamata ning laps eostatakse mehega, kellega lapse ema abielus ei ole. Taolise olukorra reguleerimiseks on  seadusandja pakkunud välja lahenduse, mille kohaselt siiski lapse emaga abielus olevat meest ei loeta lapse isaks, kui ta ei ole last eostanud ja abikaasad on selle kohta perekonnaseisuasutusele esitanud ühise avalduse või teine mees on isaduse omaks võtnud. 

Eelnevad sätted on äärmiselt olulised, kuivõrd ainuüksi lapse emaga abielus oleva mehe kandmine automaatselt lapse sünniakti isana on praktikas tekitanud olukordi, kus lapse sünniakti on isana kantud mees, kes pole lapse bioloogiline vanem ning selleks, et olukord juriidiliselt korrigeerida ja lapse bioloogiline vanem isana sünniakti kanda, tuleks pooltel kohtusse pöörduda. 

Isaduse omaksvõtt

Isaduse saab omaks võtta üksnes juhul, kui lapse põlvnemine isast ei ole seaduses sätestatud alusel kindlaks tehtud. Isaduse võib omaks võtta üksnes isiklikult. Isaduse tingimuslik või tähtajaline omaksvõtt on tühine. Alaealine isik või piiratud teovõimega täisealine isik võib isaduse omaks võtta oma seadusliku esindaja nõusolekul. Kui lapse ema on alaealine või piiratud teovõimega täisealine isik, võib ta anda nõusoleku isaduse omaksvõtuks oma seadusliku esindaja nõusolekul.

Isaduse omaksvõtuks on vajalik lapse ema nõusolek. Kui lapse ema on surnud ja ta on enne surma isaduse omaksvõtuks nõusoleku andnud või kui laps on saanud täisealiseks, on isaduse omaksvõtuks vaja ka lapse nõusolekut. Alla 14-aastase lapse eest annab isaduse omaksvõtu nõusoleku lapse seaduslik esindaja. Vähemalt 14-aastane laps võib seadusliku esindaja nõusolekul anda isiklikult isaduse omaksvõtu nõusoleku.

Kui emalt on vanema hooldusõigus täielikult ära võetud või ema on surnud ja ta ei ole enne surma isaduse omaksvõtuks nõusolekut andnud, ei saa isadust omaks võtta.

Isaduse vaidlustamine

Isaduse vaidlustamise õigus on mehel, kelle isadus on tuvastatud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud, samuti lapse emal ning lapsel. Ühe aasta jooksul lapse sünnist arvates võib isaduse vaidlustada ka mees, kes taotleb enda isaduse tuvastamist selle mehe asemel, kelle isadus on kindlaks tehtud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud. Kui lapse sünnist on möödunud rohkem kui aasta, võib enda isaduse tuvastamist taotlev mees vaidlustada teise mehe isaduse isana rahvastikuregistrisse kantud mehe ning lapse ema nõusolekul. Viidatud nõusolekute puudumisel võib kohus lapse huve arvestades anda mõjuval põhjusel enda isaduse tuvastamist taotlevale mehele loa vaidlustada teise mehe isadus.

Lapse kaalukaid huve järgides võib valdkonna eest vastutav minister vaidlustada omaksvõtu teel tekkinud isaduse, kui on põhjendatud kahtlus, et laps ei põlvne isaduse omaks võtnud mehest.

Kui kohtuotsusega on tuvastatud, et laps ei põlvne sellest mehest, ei saa see mees isadust omaks võtta.

Isaduse vaidlustamise hagi võib esitada üksnes isiklikult.

Alaealise lapse nimel võib isaduse vaidlustada üksnes lapse seaduslik esindaja. Muu isadust vaidlustama õigustatud isik võib isaduse vaidlustada üksnes isiklikult ka juhul, kui tema teovõime on piiratud, vajamata selleks seadusliku esindaja nõusolekut.

Isaduse vaidlustamise tähtaeg

Isaduse võib kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. 

Eelnev tähendab, et seadusandja poolt on kehtestatud isaduse vaidlustamiseks ajaline piirang ning isikul, kes soovib isadust vaidlustada, tuleb kohtus tõendada, millal ja millistel asjaoludel tal tekkis kahtlus isaduse osas ning hagi tuleb esitada 1 aasta jooksul sellest päevast alates. Peale aasta möödumist isaduse vaidlustamise aluseks olevast asjaolust teadasaamisest isaduse vaidlustamise hagiga enam kohtusse pöörduda ei saa. 

Kui alaealise lapse seaduslik esindaja ei ole isadust õigel ajal vaidlustanud, võib laps oma põlvnemise isast täisealisena isiklikult vaidlustada. Sel juhul algab tähtaja kulgemine päevast, millal täisealiseks saanud lapsele on isaduse vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud, kuid mitte enne lapse täisealiseks saamist.

Kui mees, kelle isadus on tuvastatud tulenevalt abielust lapse emaga või kes on isaduse omaks võtnud, on surnud enne isaduse vaidlustamise tähtaja möödumist, võib tema pärija vaidlustada surnud mehe isaduse ühe aasta jooksul selle mehe surmast arvates.

Isaduse kohtulik tuvastamine

Isaduse tuvastab kohus, kui ühtki meest ei ole lapse isana kindlaks tehtud, samuti kui isadus on vaidlustatud ja kohus on tuvastanud, et laps ei põlvne mehest, kelle isadus vaidlustati.

Põlvnemise isast tuvastab kohus asjaolude alusel, mis võimaldavad eeldada, et laps põlvneb sellest mehest. Eostamisajaks loetakse ajavahemik kolmesajandast päevast kuni saja kaheksakümne esimese päevani enne lapse sündi. Kui on kindlaks tehtud, et laps on eostatud väljaspool nimetatud ajavahemikku, siis loetakse eostamisajaks see ajavahemik.

Isaduse tuvastamise või vaidlustamise otsustab kohus mehe hagi põhjal, mis on esitatud lapse vastu, või ema või lapse hagi põhjal, mis on esitatud mehe vastu. Kui isik, kelle vastu oleks tulnud hagi esitada, on surnud, siis otsustab kohus hagita menetluses isaduse vaidlustamise või tuvastamise selle isiku avalduse põhjal, kes on õigustatud hagi esitama.

Seadusandja piirab isaduse vaidlustamist isiku poolt, kes taotleb enda lapse isana tuvastamist. Kui ülejäänud asjaosalised (ema, laps, ema abikaasa, kelle isadust eeldatakse) ei soovi 

isaduse vaidlustamise õigust kasutada, on kaheldav, kas enda isana tuvastamist taotleva

mehe sekkumine juba olemasolevatesse perekonnasuhetesse vastab kõige paremini sotsiaalse perekonna ning lapse huvidele. Seetõttu võimaldab seadus oma isaduse tuvastamist taotleval mehel vaidlustada teise mehe isaduse vaid juhul, kui lapse ema ning isana tuvastatud mees sellega nõustuvad. Mõjuval põhjusel ja lapse huve silmas pidades võib vaidlustamiseks loa anda ka kohus.

Seadus annab regionaalministrile pädevuse vaidlustada isadus avalikes huvides või lapse

kaalukaid huve silmas pidades juhul, kui isaduse on omaks võtnud mees, kelle isaduse suhtes esineb põhjendatud kahtlusi. Selle sätte eesmärk on takistada nn varjatud lapsendamisi, kus lapse ema annab nõusoleku tuvastada isana mees, kellest laps tegelikult ei põlvne.

Kohus saab tuvastada isaduse asjaolude alusel, millest saab järeldada, et laps põlvneb bioloogiliselt kindlasti või ülimalt suure tõenäosusega sellest mehest. 

Kohus peab põlvnemise asjas selgitama asjaolusid seni, kuni tal on kindel siseveendumus selle kohta, et mees on või ei ole lapse isa, ning langetama vastavalt sellele otsuse. 

NB! Kui sünniakti on isa juba märgitud, tuleb kõigepealt vaidlustada see isaduse kanne ja alles pärast kohtuotsuse jõustumist saab lahendada teisest mehest põlvnemise tuvastamise hagi. Sünniaktis isa vaidlustamise ja lapse põlvnemise tuvastamise hagide üheaegne läbivaatamine ei ole lubatud

Kohus ei saa tuvastada mehe isadust enne, kui on tuvastatud, et laps ei põlvne mehest, kes on lapse isana rahvastikuregistrisse kantud. Kohtul tuleb esmalt lahendada isaduse vaidlustamise nõue. Üldjuhul on otstarbekas lahendada rahvastikuregistrisse lapse isana kantud mehe isaduse vaidlustamise nõue eraldi teise mehe isaduse tuvastamise asjast, sest tegemist ei ole samaliigiliste ega sama isiku vastu esitatud nõuetega. Kui kohtule on esitatud mõlemad nõuded, tuleb vajadusel põlvnemise tuvastamise ja sellega seotud muude nõuete menetlemine peatada.

Kohtus on võimalik tuvastada isiku põlvnemist ka naisliini pidi. 

Väidetava ema eluajal saab emadust (st naist, kes on lapse sünnitanud) tuvastada hagimenetluses. Pärast väidetava ema surma saab emadust tuvastada hagita menetluses. 

Seadus võimaldab põlvnemise tuvastamist üksnes n-ö üheastmelisena, st võimaldab tuvastada üksnes isiku põlvnemist väidetavast surnud isast või emast, mitte aga vanavanemast, vanavanavanemast jne. Põlvnemisega tuvastatakse isikute sugulus ning vanemate ja laste õigused ja kohustused ning selle alusel tehakse kanne põlvnemise kohta ka rahvastikuregistrisse.  Pärimisvaidluses saab siiski vaielda selle üle, kas isik on pärija tulenevalt lapsendamisest. 

Isaduse tuvastamise hagi saab esitada eelkõige mees, kellel on huvi tuvastada, et ta on lapse isa, aga ka mees, kellel on soov tuvastada, et ta ei ole lapse bioloogiline vanem. 

Lapse isast põlvnemise tuvastamine on tagasiulatuv kuni lapse sünnini, nagu seda on ka isast põlvnemise vaidlustamise tõttu lapse sünniakti kande ebaõigeks tunnistamine. Seega tuleb mees kohtus põlvnemise tuvastamise korral lugeda lapse isaks alates lapse sünnist.

Ülalpidamiskohustus ja isaduse vaidlustamine/tuvastamine 

Kui isik oli elatisehagi menetlemise ajal lapse vanemana kantud lapse sünniakti, on tal lapse vanemana kohustus anda lapsele ülalpidamist. Isaduse omaksvõtt võib olla ebaõige, kuid see ei mõjutanud ega mõjuta elatisehagi menetluses põlvnemise kindlakstegemise kehtivust. Kui kohtuotsusega tuvastatakse, et laps ei põlvne isaduse omaksvõtnud vanemast, on see tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Samas ei saa vanema õiguste faktilist teostamist olematuks teha ja ka lapse sünniakti kannet ei saa muuta tagasiulatuvalt. Siiski, sellise kohtuotsuse jõustumisel ei ole isikul, kelle kohta tehtud vanema kanne tunnistati ebaõigeks, kohustust lapsele elatist maksta.

Lapse vanemana sünniakti kantud isik peab andma lapsele ülapidamist ka aja jooksul, millal menetletakse tema hagi vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks. Järelikult võib teine vanem nõuda elatist lapsele kohtu kaudu ka aja eest, millal menetletakse vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagi. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise korral lõppeb küll kostja kohustus maksta lapsele elatist, kuid tal ei ole õigust tagasi nõuda makstud elatist. 

Koos vanema kande ebaõigeks tunnistamise hagiga saab isik, kelle kohta on tehtud väidetavalt ebaõige vanema kanne lapse sünniakti, taotleda, et sama kohtuotsusega lõpetataks temalt elatise väljamõistmise sundtäitmise menetlus alates kohtuotsuse jõustumisest.

DNA test

Asjaolu, et laps on mehe bioloogiline järglane, saab tänapäeval kõige usaldusväärsemalt kindlaks teha molekulaargeneetilise uuringuga (DNA test). Olukorras, kus molekulaargeneetilise uuringu tegemine osutub võimatuks (mh nt mehe surma korral), saab tuvastada lapse põlvnemist ka muude asjaolude alusel, mis annavad piisavalt alust järeldada, et laps põlvneb sellest mehest. Eelkõige saab arvestada asjaolu, et lapse emal olid lapse oletatava eostamise ajal selle mehega intiimsuhted, aga ka kõiki muid asjaolusid, mis koosmõjus annavad alust piisavalt kindlalt järeldada, et laps põlvneb sellest mehest. 

Isik peab seaduse (tsiviilkohtumenetluse seadustik) järgi taluma põlvnemise tuvastamiseks tehtavat ekspertiisi. Isik võib keelduda ekspertiisil osalemast ja proovi andmast üksnes juhul, kui see oleks talle meditsiiniliselt vastunäidustatud ja tekitaks tervisekahjustuse. Muudel juhtudel ei ole keeldumine õigustatud. 

Isiku proovi andmisest korduvat õigustamatut keeldumist tuleb tõlgendada tema kahjuks, lugedes tõendatuks ekspertiisi taotlenud menetlusosalise väited asjaolude (põlvnemise) kohta, mille tõendamiseks ta ekspertiisi taotles. Selleks peab kohus ekspertiisi määrates isikut õigustamatu keeldumise tagajärgede eest hoiatama.  Seega kui isik keeldub DNA testist, on alus kahelda, et testi tulemused tõestaksid tema isadust ning sellises olukorras saab lugeda isadus tuvastatuks.

Eestis saab DNA testi teha Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis, vt www.ekei.ee.

DNA analüüsi põlvnemise tuvastamiseks saab tellida ka kohtuväliselt, osapoolte soovil või siis määrab ekspertiisi tegemist kohus kohtumäärusega. Ekspertiisi läbiviimiseks on vajalik, et kõik  asjaosalised annavad proove ekspertiisiasutuses samaaegselt ehk nii ema, isa kui ka laps peavad samaaegselt viibima ekspertiisi tegemise juures. Protseduur on valutu - kõikidelt uuritavatelt isikutelt võetakse suust vatitampoonile süljeproovid. 

Ekspertiisi tulemus on kas välistus (uuritud mees ei saa olla uuritud lapse bioloogiline isa) või kinnitus (uuritud mees saab olla uuritud lapse bioloogiline isa. Kinnitus väljendub isaduse tõenäosusena.

Kohtuväliselt tellitud uuringu korral peavad kõik isikud, kelle DNA-d uuritakse, olema sellest informeeritud ja selle uuringuga nõus. Alaealise lapse mõlemad sünnitunnistusele kantud vanemad peavad olema uuringust teadlikud. DNA-eraanalüüs maksab 57 EUR isiku kohta (st nii ema, isa kui laps peavad tasuma 57 eurot). Vt lisa DNA info – tel. [phone] või [e-mail].