Kuidas laste kasvatamisel leida tasakaal kaose ja korra vahel

Foto: SCANPIX

Helina Kärgenberg kirjutab ajakirjas Sensa, et vanemad on justkui armastuseruumi hoidjad, et lapsed saaksid turvaliselt kasvada ja areneda. Kuid sageli käib nii lastel ja ka täiskasvanutel areng ikka läbi kriiside ja kaose. Kuidas see toimub ja kuidas leida tasakaal kaose ja korra vahel?

Kui tütar oli kuu vanune, võtsin juba tunnikese tööasjadele mõtlemiseks. Olin küll lapsepuhkusel, aga töö osas hoidsin ikka nii-öelda jalga ukse vahel – ikka olid koosolekud, millest tahtsin ka ise osa võtta, ja laps oli sageli minuga kandelinas kaasas. Enne teise lapse sündi võtsin aga välja kogu puhkuse, mis saada oli, panin tööasjad kõrvale ja tõmbasin südamerahus ka jala ukse vahelt ära.

Vanemahüvitise lõppedes otsustasin töö mõttes veel pool aastat mõtlemisaega võtta, sest hoolimata toredast töökohast, leidsin ennast mõtlemas hoopis teistel teemadel. Seni aga tegin kodus projektitööd. Kõik sujuski hästi, kuni ühe ootamatuseni, mis mu sees diskussiooni käivitas.

Oli augustikuu sume õhtupoolik ja järgmisel päeval pidi olema ühe projekti lõpetamise üritus koos väljasõiduga, mees oli teel koju ja kõik ettevalmistused olid justkui tehtud. Kuni telefonikõneni, kus mees teatas, et auto läks tee peal katki ning tõenäoliselt ta ei jõua hilisõhtuks koju. Kell oli kaheksa õhtul ja minul oli järgmiseks päevaks autot vaja. Lisaks kerkis üles lapsehoidja teema ning tund hiljem kraadisin pojal ka kõrge palaviku. Siis ma mõistsin – emana tühistaksin hommikul pihta hakkava ürituse hoobilt. Minu suurimaks mureks oli lapse palavik ja sooviks teda aidata. Ja samas rääkis peas ka teine hääl: mul on kokkulepped bussifirmaga, teise organisatsiooniga, kohustused rahastajate ees, vastutus osalejate ees, lisaks ettevalmistustele panustatud aeg ja lähenev projekti lõpptähtaeg. Õnneks kõik lahenes: auto sai sõidukorda ja ka palavik oli lapsel hommikuks taandunud. Siiski polnud ta päris terve ja murelikul meelel sõitsin poolmagamata olekus hommikul üritust juhtima.

See olukord pani mind mõtlema, kas töö mõttes samal rajal samas tempos edasi minemine, nagu astusin seda enne laste sündi, on üldse võimalik? Või kui ongi, siis mis hinnaga? Järjest enam hakkasin endalt küsima: mis juhtub siis, kui ma avanen järjest enam hoopis emaks olemisele? Kui see polegi üksnes üks elurolle, nagu armastatakse rääkida, vaid laste sündides pigem meie ürgne põhiolemus? Ja... kas on võimalik korraldada asjad nii, et ma ei peaks enam kunagi valima haige lapse eest hoolitsemise ja töökohustuste vahel?

Enamik vanemaid on laste beebieast välja kasvades samamoodi tööalaste küsimustega silmitsi seisnud ja me kõik oleme leidnud endale sobivaima lahenduse. Kellel on vanavanemad abiks, kellel lapsehoidja või sõbrad, kes otsustab lasteaia kasuks. Otsuste tegemisel on aga peamine rahulolu enda sees, sest indikaatoriks saab niikuinii laps – tema tervis, areng ja sära silmis. Üks tuttav psühhiaater rääkis, kuidas väga sageli esineb naistel ärevus- ja paanikahäiret just peale lastega kodusolemist taas tööle minnes. Põhjuseid võib olla mitu: vahepealne aeglasem (ja võib-olla just loomulikum!) elurütm, täielik eemalolek töökohustustest, väärtuste ümberhindamine, hirm uuesti tööülesannetega hakkamasaamise ees, mure laste heaolu pärast ja sellest tulenev stress.

Nii nagu ühelt poolt kohaneme vanematena oma lastega, on eluterve mõelda, et ka lastel tuleb samamoodi meiega kohaneda – meie isikuomaduste ja ka tööga. Igaühel on kindlasti lapsepõlvest meeles neid hetki, kus said olla vanemate töö juures kaasas – ja kui palju pakkus see põnevust ja tugevdas sidet vanematega! Nii mäletan pioneerilaagri melu, kus ema oli kasvatajaks ja mina sain temaga kaasas olla. Mäletan julgust ja uhkust, kui võisin esimese klassi lapsena üksi bussiga isa töö juurde sõita. Samasugust põnevust näen oma laste silmis, kui nad saavad mind tööasjades aidata. Seepärast ei kahelnud ma pikalt, kas lapsed minu elumuutustega kohanevad.

Nüüd ongi nii, et töötame mõlemad mehega peamiselt kodus. See on andnud juurde rohkem vabadust ja ka sellega kaasnevat vastutust. Kuid see tõi omakorda kaasa uued väljakutsed: millal on kellegi tööaeg, millal puhkeaeg? Kuidas annan lastele märku sellest, et nüüd ma töötan ja millal olen nende jaoks täielikult olemas? Ja kui alguses tundus, et nii töö- kui pereelu on kaotanud piirid ning kõik on üks suur kaos, hakkas tasapisi uues olukorras tekkima korrastatus ja tasakaal.

Korrastatuse poole

Õnneks olin teadlik sellest, et tants kaose ja korra vahepeal võib mõnikord kesta päris pikalt. Kaasavas juhtimises räägitakse sellest kui kaordist. Sõna on tuletatud ingliskeelsetest sõnadest chaos (kaos) ja order (kord) ning selle all mõistetakse just sedasama – kaose ja korra vahepealset ala, kus uued asjad saavad juhtuda ning sündida.

Kui minu jaoks tõi töölt äratulemine ja iseendale tööandjaks hakkamine kaasa esmalt kaose ning läks tükk aega enne, kui taas kord hakkas tekkima, on see protsess, mida võib näha kõikjal: looduses, kus torm võib tekitada suure kaose, mille järel kõik hakkab järk-järgult taas korrastuma. Organisatsioonides, kus uue liidri või juhi tulekuga võib töötajatele tunduda, et uute ideede tõttu on kogu väljatöötatud süsteem ja kord kõikuma löödud. Ja ka inimese elus üldiselt: suuremad kriisid ja läbielamised võivad viia elu kaosesse, kus puudub kindel plaan ja oskused edasiminekuks, kuid hakates sealt taas oma elus korda looma, tekivad alati ka uued väljavaated. Tegelikult oli ka kirjeldatud augustikuine juhtum ehe näide kaordist: on olukordi, kus autod lähevad katki ja sellest tulenevalt võivad kõik plaanid pea peale pöörduda. Siit aga tekivad uued mõtted, kuidas asju ümber korraldada.

Mõeldes laste kasvamise peale, on see minu meelest just kaordiline tee, mida mööda nad käivad ja arenevad. Kasvades vaid täpsuse ja korra sees, jääb puudu elu voolavusest ja elususest – nii võib juhtuda, et elus ette tulevad ootamatused võivad jalad alt lüüa ja lapsest täiskasvanuks saanu võibki jääda meeletult korda ja perfektsionismi vajama, looma ja ka teistelt nõudma. Mida rohkem on korda, seda enam võib kõik liikuda kontrolli poole, mis hävitab loovuse ja algatusvõime. Kasvades aga kaoses – seal, kus kõik on ennustamatu, iga päev on uued reeglid, kokkulepped ei kehti –, võib tekkida usaldamatus elu vastu. Siis ei või iial teada, mida uus päev toob, mis millele järgneb ja turvatunnet ei tekigi. Kaose äärmuslik vorm on aga kaamos, kus kõik hääbub.

Anna Wahlgren, raamatu «Kooskasvamine» autor, kirjeldab kolme arengufaasi, mis lastel (ja ka täiskasvanutel) elus eri aegadel domineerivad: uute asjade selgeks õppides ja omandades on valitsev faas – see, kus laps on enesekindel ja julge, kaordi mõistes rohkem korra poole hoidev. See on aeg, mil kõik on mõnus ja seda on hea nautida. Aeg, mil kõik toimib! Teine on muutuv faas, kus on ebakindlus ja rahutus, kaose poole kalduv olek. On teadmatus ja selgust pole veel tekkinud. Ja kolmas on avastav aeg – see, mil otsused on tehtud ja uus suund paigas. Aeg, mis kaordilises mõttes on just uue esilekerkimine, uute võimaluste nägemine.

Ka laste mängu jälgides on seesama kaordilisus näha. Seal, kus on piinlik kord ja täpsus, ei saa loomingulisi mänge tekkida. Näiteks, kui olen just koristanud ja veel mõnda aega tuletan lastele meelde, et nad oma jalge all sassi läinud vaiba sirgeks tõmbaksid, on õhkõrn pinge kusagil kuklas nii neil kui ka minul. Siis ei teki neil selliseid mänge, kus terve tuba on niidist ämblikuvõrku täis kootud ja lapsed istuvad rõõmsatena võrgu keskel, mängides ämblikku oma saakloomaga. Ka kaoses ei teki mängu – kui põrand on mänguasju täis ja neid on liiga palju, ei suuda laps ise veel sellesse korda luua ja kogu mäng seisneb lihtsalt asjade loopimises ja kaose suurendamises. Mängu olemuse ilu saab näha aga siis, kui laps on selles nii sees, et temas on näha oma maailma loojat.

Kaasavas juhtimises räägime ka ruumihoidjatest – nemad on abiks sellise ruumi loomisel ja protsesside juhendamisel, kus osalejad saavad turvalises ja hoitud õhkkonnas õppida ja uute arusaamisteni jõuda. Sageli näen, et oleme vanematena justkui needsamad ruumihoidjad, kes loovad lastele kasvamiseks armastuseruumi. Seda saab teha, olles kindlalt oma keskmes. Sest kui oled seda ise, on seda ka lapsed. Elu on näidanud, et tegelikult lapsed ei vaja perfektseid ja kõiketeadjaid vanemaid, vaid vanemaid, kes on ehedad iseendana. Just siis saab tekkida lähedus, mida lapsed päriselt vajavad.

Kohe on maikuu ja kõikjal on kollased võililled, mis lubavad: suur suvi on tulekul! See on aeg, mida seostame väga palju just vabadusega. Anname siis lastele seda kaordilist aega ja ruumi, mil nad meie hoitud ruumis, kaose ja korra piirimail saavad kasvada, mängida, õppida ja luua. Aega, mil nad saavad ise uutena esile kerkida, õppides selgeks uued oskused – jalgrattasõidu, ujumise, onni ehitamise, võilillepärja punumise...