Julia Laffranque: ka mind on peetud supernaiseks

Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Julia Laffranque. Foto: Laura Oks/Postimees

Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik ja Tartu Ülikooli professor Julia Laffranque leiab, et ideaalis võiks olukord ühiskonnas olla selline, et ükski inimene poleks puhtalt koduperenaine või koduperemees. Selle asemel võiksid olla oma tööst rõõmu tundvad lapsevanemad, kel jätkub piisavalt aega ka laste jaoks.

Kuidas te jõudsite oma praeguse töökohani?

Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunikuks valis mind Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee, kuhu kuuluvad kõikide Euroopa Nõukogu 47 riigi rahvusparlamentide esindajad. Enne seda oli Eestis avalik konkurss, mille tulemusena esitas valitsus kolm kandidaati, üks neist olin mina. Lisaks tuli vastata Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee kohtunike valimise komitee küsimustele Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast nii inglise kui ka prantsuse keeles ja siis tegi assamblee oma valiku.

Varem olin olnud 47 liikmesriigi kohtunike endi hulgast valitud Euroopa Nõukogu Kohtunike Konsultatiivkomitee presidendiks ja Rahvusvahelise Euroopa õiguse ühenduse presidendiks. Nii Konsultatiivkomitees kui Euroopa õiguse ühenduses olin esimene naissoost president.

Eestis olin töötanud riigikohtunikuna, kuhu sain avaliku konkursi tulemusena ja kuhu Riigikogu kinnitas mind Riigikohtu esimehe ettepanekul. Enne seda olin Justiitsministeeriumi õigusloome asekantsler ja varem sama ministeeriumi talituse juhataja, pidevalt ka ülikooli õppejõud, alates 2011. aastast Tartu Ülikooli professor.  Olin õppinud ja stažeerinud välismaal.

Kas olete oma karjääri teadlikult kujundanud?

Nii ja naa, eriala valik oli kindlasti teadlik, juura huvitas mind, aga sealt edasi ma ise konkreetse karjääri peale pole mõelnud, olen alati püüdnud igas ametis anda endast parima ja palju tööd teinud, samuti olen alati nautinud uute ideede genereerimist ja ma pole kartnud uusi väljakutseid.

Kas tunnete, et naisena on teil raskem olnud karjääri teha?

Jällegi vastaksin nii ja naa, kuna alustasin vastutusrikastel ametitel noorelt – nt omal ajal noorima riigikohtunikuna, siis oli nii noorus kui ka sugu paljudes töökeskkondades eriti mujal Euroopas seni olematu, noori naisi peeaegu polnudki ja mul tuli end pidevalt tõestada.

Kui ma juhatasin Euroopa Liidu õiguse talitust Justiitsministeeriumi juures, oli kollektiivis palju naisi ja alguses olime vaid «tüdrukute» seltskond. Ent mida ülespoole ametiredelil, seda vähemaks paraku naised jäid ja ka seal olin esimene naisasekantsler. Samas on meeskolleegid suhtunud minusse lugupidavalt ja austusega, ma ei ole kunagi sugu eriti määravaks pidanud.

Ise olen küll selles suhtes teinud teadlikke valikuid, et olen näiteks omal ajal lükanud tagasi presidendi ettepaneku õiguskantsleriks kandideerida, kuna ootasin siis kakskuid ega pidanud eetiliseks võtta vastu uus ametikoht ja jääda kohe varsti lapsepuhkusele pea pooleteiseks aastaks nagu mul kavas oli ja mida ma ka rõõmuga tegin.

Mis on teie hinnangul olnud suurimad väljakutsed?

Isiklikult arvan, et suurimad väljakutsed ongi just pere ja tööelu ühitamine, tegelikult pole see üldse lihtne ning pole mõtet levitada müüte supernaistest, kelleks ka mind on peetud. Me oleme kõik ikka eelkõige inimesed ja kes oma lapsi armastab, tunneb tohutut vastutust neist head inimesed kasvatada, see aga nõuab eelkõige palju aega, süvenemist ja kannatlikkust.

Minule väga meeldib lastega tegeleda ja ma vahel ei tahakski üldse midagi muud teha. Ja siis on veel kuhjaga koduseid pisitöid. Kuid  samas pakub mulle rõõmu oma erialatööga inimesi aidata. Samuti on hea meel, kui minu erialaseid võimeid hinnatakse. Nii tehakse mulle  kohtunikutöö kõrvalt sageli ettepanekuid ettekannetega esineda, artikleid kirjutada, koosolekuid juhatada; see kõik on ahvatlev, jõudumööda püüan neid tegevusi ja selleks vajaminevaid külgi endas ka säilitada ning edasi arendada, kuid päevas on vaid 24 tundi ja tasakaalu leidmine on ääretult keeruline.

Palju on aidanud pingeid maandada hoopis kolmas roll elus, st hobid, eelkõige teater, mida annab teatud piirini ka lastega ühendada. Ma arvan, et ideaalne oleks see, et poleks puhtalt koduperenaist ega koduperemeest, vaid oma tööst rõõmu tundvad vanemad, kellel oleks piisavalt kvaliteetaega tegeleda oma lastega ja kes ei peaks muretsema iga pisiasja pärast.