Naise mure: mehe eksnaine keeldub välja kolimast

Foto: SCANPIX

Perefoorumis kurdab oma muret naine, kes on leidnud oma kaaslaseks lapsega mehe. Vastuoluline kiri võib tekitada palju põnevaid mõtteid. Loe ja avalda arvamust!

Oleme elukaaslasega tuttavad juba pea kolm aastat. Kohtusime üsna veidral viisil, oleme töökaaslased ühes firmas. Küll erinevates osakondades, kuid siiski igapäevaselt teineteise silme all. Polnudki nii lihtne luua suhet töökaaslasega, sest mul oli põhimõte, et töökaaslastega ma ennast ei seo ja teiste mehi ei varasta. Ei ole pidanud õigeks sellist käitumist. Ma teadsin ka seda, et tal on naine ja laps tol ajal kolmene, kuid ära iial ütle iial… 

Mees on minusse alati austusega suhtunud ja kõigis meie ettevõtmistes alati hooliv ja ettevõtlik, kuigi ta ise üritab väita, et on täiesti juhm tükk. Ta ei kannata paigaltammumist, kogu aeg on vaja miskit teha ja millegagi tegeleda. See sobib nii mulle kui talle, sest ka minul on vaja aega iseendale. Ta ei piira mind ja ei keela mul kuskil käia, nagu ka mina ei piira teda, kuid siiski tahaksin igal õhtul maanduda meie ühises kodus teineteise kaisus. See näib siiani jube raske ülesandena. 

Kuigi me oleme küll koos peaaegu iga päev, ei saa ma seda nimetada kooseluks. Meil on olemas siht, kuhu jõuda tahame, kuid aeg venib. Ma seisan ja ootan nagu ootejärjekorras, sest ma ootan, millal on minu aeg. Ma ei saa omale midagi lubada, ei peret ega lapsi, kuni pole lahendatud suurim probleem - kummitav eksnaine.

Meie pikem suhtlus sai alguse, kui olin autoga jännis. Autost küll asja ei saanud, aga meie süütu suhtlus viis meid sööma, jalutama ja niisama loodusesse. Peagi said igapäevased autosõidud juba tavapäraseks. Mõlemad olime algusest peale arvamusel, et meist ei saa paari ja suhtlusest kaugemale ei lähe. Nii see paraku ei lõppenud, suve lõpuks oli selge, et asju tuleb paika panema hakata ja nii me enam jätkata ei saa. 

Niisiis tõsisemaks teemaks oli mehe endine/praegune naine ja laps. Alustata tuli sealt, teadagi, et nende kooselu oli ammu jooksnud rappa. Niisiis tegime oma suhte avalikuks ja naine pidi välja kolima. Viisakalt sai kokku lepitud ja kolimiseks aega antud. Algas pidev ajapikenduse küsimine ja kolimine lükkus aina kaugemale ja kaugemale. 

Ma mõistan, et ma ei saa teda lapsega tänavale visata, aga pidev vabanduste ja põhjuse otsimine muutis olustiku veel keerukamaks. Ma olen üsna pika kannatusega ja suudan üsna pikka aega taluda, aga ka minul on oma piirid. Mehe vanemad muidugi ootasid juba pikk aega meid külla, kuna ega neilegi märkamatuks ei jäänud, et poeg tihtipeale päeval/öösel kadunud on. Ma ei võtnud seda kutset vastu, sest minule endale on raske minna uue miniana ämmale ja äiale külla, kui vana pole suutnud/tahtnud välja kolida. 

Mees on muidugi selle teema koha pealt hell - kuidas ta saakski visata oma poega välja? See ka põhjus, miks sel naisel seal veel tegutseda lasti. Niisiis oli minu kannatus katkemas. Peale sõnumit, mis teatas, et keegi ei kavatsegi kuskile minna, läksin tõsiselt endast välja. Endisel naisel muidugi hea elu - tööl ta tol ajal ei käinud ja majapidamine ka mehe hoolitseda, isegi haigele lapsele ei saanud rohtu ostetud. Mees pidi suutma töö, minu ja kodu vahet jooksma.

Teatasin, et see asi enam nii kesta ei saa: kas teeb tema sellele võimutsemisele lõpu või teen seda mina. Imekombel tekitasime endisele hirmu nahka, sest peagi hakkas tibi tööle ja sedagi hirmust välja lennata. Rahunesin lootuses, et asi saab nüüd paika ja peagi saame nimetuse anda ka meie suhtele ning luua kuskil oma kodu, olgu selleks siis minu korter või tema maja. Mulle ei ole oluline, kus ma temaga elan. Põhiline, et oleksime kolmekesi koos.

Vana-aastaõhtu veetsingi mehe, laste ja mehe vanematega. Kartsin väga, sest ei teadnud ju, kuidas nad minusse suhtuvad. Kohtumine läks hästi ja õhtu lõpuks olin juba hirmust üle saanud. Tuli välja, et nemad ei ole ainsad, kes mehe endist naist ei salli, ka sõbrad ja kõik, kellega ma siiani kohtunud olen. 

Lugesin päevi, millal saan kivi südamelt ja rahus meie elu paika. Enam õnnelikumaks ei saanudki mind teha, kui laps lubati isale. Põhjus väga lihtne, lapsi on tal kaks. Üks endisest kooselust ja teine nende ühine poeg. Keeruline on tarida varahommikul kaht last erinevatesse lasteaedadesse, seega (meie kasuks) ta ei saaks hakkama.

Endine naine oli oma uue korteri võtmeid ootamas, aga asjad on siiani vaid pakitud. Sealt kõik uuesti alguse saigi, aina vabandused ja vabandused. Teised üürilised veel sees; ei saanud võtmeid, sest omanik koristab; ikka ei saa võtmeid, sest omanik remondib; sai vist võtmed, aga auto on rikkis. Mis järgmiseks? Ma ei mõista, mida ta üritab. Lüüa meid lahku, venitada? Ma ei mõista põhjust, miks? 

Ma tean, et valisin ise sellise tee, teadsin, et mul tuleb meie suhte nimel kõvasti vaeva näha, kuid kas tõesti leidub siin maailmas inimesi, kes armastavad üle kõige teistele närvidele käia? See lõppeb kurvalt, aga mitte mulle. Kas siis tõesti on vaja käituda mõne inimesega nii julmalt? Ukse taha tõsta kahetsust tundmata? 

Mul ei ole põrmugi temast kahju ja oleks see minu teha, oleks see ammu tehtud. Mul on kahju lapsest, kes sellise emaga elab, õigemini tema eelmisest kooselust pärit lapsest, kes on juba kasvanud oma päris isata, ainsaks isakujuks minu mees. Mul on kahju, et nii on läinud, on kahju endast ja kõikidest selle loo tegelastest. 

Tahtsin oma lugu jagada, et ennast kergemini tunda. Vajan nõu nendelt, kes on minuga samas punktis. Ma ei ootagi, et keegi tehtut õigeks peab. Mind võib küll ullikeseks nimetada, aga see ei heiduta mind. Minu enda rahulolu huvides kirjutan, mida ma tunnen ja pean seda kirja alati meeles. Minu lubadus iseendale: lubadus olla parem, targem ja täita oma unistused, jõuda sinna, kus ma olema peaksin. Olla parem naine, kui kunagi varem, anda endast kõik ja võtta. mis mulle pakutakse... Elu.