«Ämarisse tööle tulemine oli huvitav juhus,» meenutab Pille. «Istusin 2007. aastal naistepäeval oma Tartu kodus ning helistas toonane lennubaasi ülem, kel oli kolm küsimust: «Millal sa viimati lendasid?» - «Kooli ajal.» - «Kui vana sa oled?» - «30.» - «Millal sa lennubaasi tööle tuled?» - «Homme.» See oli mu elu lühim tööintervjuu.»
Algul elas piloodikohale pürgija Ämaris üürikorteris ning seadis eesmärgiks, et kui ta aasta jooksul lendama saab, siis jääb ta siia kanti elama. Nii juhtuski ja seejärel paiksena Kõmmastesse sattumine oli lihtsalt puhas juhus.
Poeg aitas lõimuda kohalikega
Pillel on poeg Karl Robin. Kas on raske olla piloot ja ema? «Olen hästi tänulik oma töökaaslastele ja muidu tuttavatele, kes elavad ümbruskonnas. Mu last on terve küla ja lennubaas kasvatanud. Kui meil on näiteks öölennu treening, siis võtan lapse kaasa ja baasis keegi töökaaslastest hoiab teada,» vastab Pille. Pikemate õppuste ajal - nagu seda on Kevadtorm - tuleb poisil veeta paar nädalat Tartus sugulaste hoole all.
Pille jutustab, et Kõmmastes ja ka mujal olnud nii, et inimesed tulevad ja ütlevad tere. Tema neid ei tunne, aga nad tunnevad ta last. «Tahaks Padisel lapsega kelgutama minna, aga ma ei tea, kuhu minna. Laps ütleb, et tema teab. Karl Robin on nii mulle tutvustanud kelgumäge, kloostri varemeid, miniarenat, virgestusala,» jutustab Pille. «Mu suhtlus kohaliku rahvaga on tekkinud tänu Karl Robinile, lasteaiast on need tutvused tulnud.» Nii on koos käidud meisterdamas ja Ristil pühapäevakoolis.
«Ma ei oska kolme asja: keevitada, balletti tantsida ja abielus olla,» tõdeb Pille lõpuks oma seniseid tegemisi kokku võttes. Tundub, et need puudujäägid talle siiski väga meelehärmi ei valmista.