Lugeja kirjutab: kui tõsiselt 25-aastased mehed oma lapsesoovi tegelikult mõtlevad?

Foto: SCANPIX

24-aastane murest murtud Marilin kirjutab, et teatas oma mehele rasedusest, mis oleks pidanud olema oodatud. Mehe reaktsioon näitab aga midagi muud.

Oleme mõlemad noored, kahekümnendate keskpaigas. Minul lõpeb kohe kohe viimane ülikooli aasta ning mehel on ammu koolid selja taga ja kindel sissetulek olemas. Minu kooli tõttu võib meie suhet kaugsuhteks nimetada, sest näeme ainult nädalavahetustel. Samas kõik toimib ülihästi. Ta hoiab mind väga ja pingutab meie tuleviku nimel. Mõlemad oleme teineteisega rahul ja ootame pikisilmi millal n-ö oma elu elama hakata. Hiljuti soetasimegi päris oma kodu ja oleme palju koos unistanud ja oma tulevikust rääkinud. 

Mu mees on mind alati võlunud oma enesekindlusega. Ma võiksin teda kuulama jäädagi, kuidas ta räägib meie kodust ja väikestest põngerjatest. Ta ei tee seda tihti, aga kui teeb, siis ta tõesti mõtleb seda. Ühel hommikul ei jõudnud ta minu ärkamist ära oodata, sest oli meid «kolmekesi» unes näinud. Ta oli terve päeva täiesti teine mees. Nagu pilvedes ja korrutas, kui hea tunne see päriselus ikka oleks. 

Vahel olen proovinud teda maa peale tuua, et päris nii lihtne see ei ole ja et ma tahaks endale ka  enne lapse saamist kindla sissetuleku kindlustada. Seda võtab ta võiks öelda, et isegi solvanguna. Tunneb, nagu ma arvaksin, et ta ei saaks naise ja lapsega hakkama. Tegelikult olen ma püüdnud lihtsalt realistiks jääda. Sisuliselt on meil kaugsuhe ja me näeme nädalavahetustel. Vahel oleme ka mõned nädalad koos, kui mul koolis pikem paus on. Aga meil ei ole olnud sellist «oma aega» teineteisele. Kuid teda see ei huvita. Ta jääb enda arvamusele kindlaks. Ja mis võiks olla parem, kui enesekindel mees, kes teab, mida tahab?

Nüüd, kui oleme aasta aega koos olnud ja oma kodu terendab juba silmapiiril, juhtus midagi, mida ma ei oodanud. Tundsin end mõnda aega juba veidralt ja otsustasin rasedustesti teha. Loomulikult oli test positiivne. See ei olnud küll teab mis üllatus mu jaoks, sest rasestumisvastaseid vahendeid me ei kasuta mõnda aega juba. Kuid selline uudis lööb esialgu mõtted ikka segamini küll. Hoidsin mõned päevad uudise enda teada, sest miski mu sees ütles mulle, et see ei pruugi mehele päris nii mõjuda nagu ta seda mulle kogu aeg rääkinud on. Meil oli just suurem tüli ka olnud ja mõtlesin, et räägin siis, kui muud asjad lahendatud saame.

Ühel õhtul, kui koos diivanil pikutasime, võtsin end kokku. Uurisin ja puurisin mehelt poolnaljaga, kui kallis ma talle ikka olen ja mida see «kõige kallim» tema jaoks tähendab. Me naljatleme tihti selliste küsimustega ja ta ei osanud järgnevat oodatagi. Kuid siis ma ütlesin talle, et sain teise õhk-õrna triibu. Tema esimene küsimus oli: «Nüüd oledki pontšik mul valmis või?». Hingasin korra rahulikumalt, sest tundus, nagu tema võtaks seda kordades kergemini kui mina. Tundsin ennast kergendatult, sest jäi mulje, et mees ongi kogu aja oma mõtetes kindel olnud. Meenusid tema kurjad sõnad, et laps ei ole takistus ja kui peaks «juhtuma», siis abort on 100 protsenti välistatud. Kasvatame põnni üles ja tema soovib kindlasti tulevikus veel lapsi.

Mööda jõudis minna umbes viis minutit, kui minu enesekindlast pereisast oli saanud ära vahetatud mees, kes kogu meie suhtes järsku kahtles. Rääkis, kuidas aastane kaugsuhe ei saa olla aluseks pere loomisel ja kuidas me vajaksime enne aega teineteisele. Tema sooviks enne pere loomist «kooselu proovida», et veenduda, kas mina olen see naine, kellega ta kokku sobib. Ta kõhkles kõiges. See oli talle ikka väga ootamatu. Ta ütles, et ta kardab seda kohustust. Minul ju tööd ei ole ja ilmselt ta peabki siis tööle kolima, kui laps tuleb. Tema peab peret ülal pidama, sest kes see rasedat ikka tööle võtab. Ta ei suutnudki ennast see õhtu kokku võtta ja magas diivanil. Ütles, et ta vajab aega omaette olemiseks ja ma ei teinud sellest numbrit, sest olin ise seda uudist juba paar päeva seedida jõudnud. Ka järgmised paar päeva oli ta väga imelik. Tegi automaatselt asju, mida tavaliselt, kuid ilma igasuguse emotsioonita. Minust hoidis eemale ja oli väga mõttes. Ta peaaegu ei suhelnudki minuga enam. Lihtsalt korrutas, et see juhtus väga valel ajal. 

See kõik juhtus just siis, kui olin hakanud ise ka oma meest kui reaalselt potentsiaalset kaaslast vaatama ja kõik oma varasemad kõhklused minetanud. Nüüd aga tundub, et mees ei taha seda suhet, mind, ega last oma ellu. Mina olen jälle tavapäraselt ülikoolipingis, kuid tema on täiesti kadunud. Muidugi ta vastab, kui helistan või midagi küsin. Kuid ise ei alusta suhtlemist ja on endasse tõmbunud. See on kestnud paar päeva. 

Saan aru, et ta vajab aega mõttega harjumiseks. Kuid selline käitumine hirmutab mind. See vaikimine ajab mu lihtsalt hulluks ja mõtlen juba igasugu asju endale kokku. Milleks ta mulle kõiki neid asju siis koguaeg rääkinud on? Kas ainult selle pärast, et ta näeb siis, kuidas ma teda imetlen? Miks praegu «nii vale aeg» on? Kas see kaugsuhe on ennast tema jaoks ammendanud ja tal on muud huvid tekkinud? Kas tõesti võib lapse tulek noore ja enesekindla mehe nii rivist välja lüüa?