Neli moodust, kuidas sa ilma sõnadeta kallimale haiget teed

Foto: SCANPIX

Iga päev suhtled sa teiste inimestega palju enam, kui sa ise tähele paned. Kuidas? Kehakeele ja «võngete» abil, mida teised tajuvad. Iga päev saadame me kõik välja mitteverbaalseid sõnumeid, mis ütlevad teistele väga palju. 

Need mitteverbaalsed sõnumid mõjutavad ka meie lähisuhteid palju enam, kui me arvata oskaks. Sageli võib juhtuda, et kasutame neid «võnkeid» ebaausal, õelal või passiiv-agressiivsel moel, et saada seda, mida tahame (või karistada partnerit, kui me ei saa oma tahtmist), kirjutab YourTango.

Loe edasi ja vaata, kas tunned iseennast järgmistes stsenaariumites ära.

1. Kasutad vaikimist karistusena

Partner teeb midagi või langetab otsuse, mis sulle ei meeldi. Saadad partneri suunas teel väikese, kergelt agressiivse vopsu, mis annab edasi su rahulolematust, austuse puudumist ja halvakspanu... seda kõike ilma ühtegi sõna ütlemata.

Partner, keda mõjutab sinu energia, haarab sellest sõnumist kohe kinni ja tajub sinu võnkeid intensiivselt, justkui ta oleks saanud hoobi kõhtu (ta võib tunda end närvilisena). Sa küll ütlesid «jah, sobib, pole probleemi», kuid partner tunneb, et teie vahel on mingi ebakõla ja see teeb haiget. Ja, olgem ausad, seda sa ju tahtsidki.

Kui partner reageerib sinu poolt tekitatud haavale, väldid sa teda, teeskled, et midagi pole juhtunud ja süüdistad teda liialdamises. 

Aja jooksul muutuvad partnerid sellistes asjades üha osavamaks. Te võite teineteisele ka kõige pisema asjaga haiget teha, kõige märkamatuma liigutuse või pilguga või muutusega hääletoonis. See väike, miniatuurne žest või näoilme annab edasi sõnumi: ma armastan sind vaid siis, kui sa teed nii, nagu mina tahan. Kui sa ei rahulda mu soove, maksan ma sulle kätte.

See on oskuslik õelus; vaikne vägivald, mis ei jäta ühtegi sõrmejälge. Partner tunneb, et teda on rünnatud, kuid ta ei suuda loogiliselt selgitada, mis või miks see juhtus.

2. Teeskled, et sina oled ohver

Nende jaoks, kes tahavad kontrolli enda käes hoida ilma, et teised neile seda pahaks paneks, on ohvri mängimine tuntud tehnika. Ütled partnerile, et tahad midagi, kuid tema ei taha seda sulle anda, olgu siis tegemist koos mõnele üritusele minemise või mõne ostu tegemisega. Seega sa lähened temale ja hakkad vaidlema, kauplema, veenma. Lõpuks annab ta alla (tavaliselt vastu tahtmist) ja asjad laabuvad nii, nagu sulle meeldib.

Kuid sellest sulle ei piisa. Sa tahad, et ta teeks seda kõike naerul näoga. Selle asemel, et teda tänada ja lasta tal ausalt tunda neid tundeid, mis järeleandmine temas tekitas, sa jätkad, küsides: «Mis viga?»/«Milles asi?». Lisaks sellele käitud sa nii, nagu oleksid partneri halva energia ohver. Ta võib sulle vastata: «Sa ütlesid, et tahad seda. Aga nüüd, kui ma sulle järele andsin, pole sa ikka veel rahul? Mis sul viga on?»

Palju õnne, sa ignoreerisid kallima tundeid ja said, mis tahtsid. Nüüd saad sa temast süüdlase lavastada, kuna käitud ise ohvrina.

3. Oled emotsionaalne kiusaja

Sa ei aktsepteeri eitavat vastust ja selle asemel, et kasutada vaikimist karistusena, teed hoopis vastupidist ja lisad oma hääletoonile volüümi juurde. Tähtis on see, et saaksid partneri kaela valada võimalikult palju intensiivseid sõnu ja tekitada kiirkeedupoti efekti. Sa pigistad teda seni, kuni ta alistub. Kiusad teda. Näägutad tema kallal. Selgitad oma seisukohta üha uuesti ja uuesti. Pead loengut. Räägid liiga kõvasti. Räägid väga aeglaselt nagu kallim oleks halva kuulmisega.

Sõnum on selge: sa ei tagane ega vähenda survet seni, kuni saad, mida tahad. Sa muudad lihtsa sõnumi oma intensiivse väljendusega väga koormavaks.

4. Varjad partneri eest asju

Annad partnerile vaid osaliselt seda, mida sa tead, et ta vajab või tahab, eriti vestlustes. Sa annad talle vaid eelvaate selleks, et teda enda võrgus hoida ja ülejäänud info jätad endale, kuna see võimaldab sul kontrolli hoida. See on mitte-kuigi-varjatud võimumäng, mida juhivad su hääletoon, ajastus ja see, kui palju või kui vähe sa partnerile paljastad.

Mis on see «asi», mida ta vajab ja tahab, kuid mida sa ei anna? Sinu armastus, kiindumus ja tähelepanu. Sa varjad neid järgmiselt:

• partner tahab sulle rääkida oma päevast, sa kuulad teda põgusalt, kuid siis vahetad jututeemat enne, kui ta jõuab oma jutu lõpetada;
• partner soovib sinuga midagi arutada; sa nõustud teda kuulama, aga samal ajal saadad sõnumeid, surfad internetis, loed oma e-kirju või katkestad vestluse, et telefonikõnele vastata;
• sa teeskled, et pöörad talle tähelepanu, ütled vahele «jajah, selge» või «okei». Tegelikult sind ei huvita see, mis ta sulle räägib (või rääkida üritab) ja see väljendub ka sinu tülpinud näoilmetes ning hääletoonis ja küsimustes stiilis «kellest me räägime?»;
• ütled õigeid asju - «anna andeks», «see tegi ilmselt haiget», «räägi, ma kuulan sind» -, kuid teed seda toonil, mis väljendab igavust ja näitab, et sa ei hooli;
• vastad talle vihaselt ja monotoonselt: «Ükskõik, mis vahet sel on». See saadab talle sõnumi, et on küll vahet, kuid hetkel oled sa vihane ja teeskled pigem ükskõiksust, et ei peaks partneriga rohkem suhtlema. 

Kuidas muuta «võnkeid» lähisuhtes paremaks? Tõsiasi on see, et me kõik saadame positiivseid ja negatiivseid võnkeid välja, sageli ei saa me ise sellest arugi. Paariteraapias juhtub tihtipeale nii, et kui mõni neist neljast stsenaariumist aset leiab ja kui süüdlase tähelepanu sellele tõmmata, ütleb ta peaaegu alati: «Mida? Ma ei öelnud ju midagi!?» Aga olgem ausad, me teame väga hästi, et meie «halvad võnked» teevad haiget ja mõjuvad teisele inimesele hävitavalt. 

Sellises olukorras juhtub sageli ka nii, et teine partner hakkab süüdlasele vastu. Ta võtab end kokku ja räägib, mida ta tunneb. See võib suhte laiali ajada... või palju selgemaks muuta ning luua soodsa pinnase arenguks ja kasvamiseks. Ent positiivsed muutused ei saa aset leida, kui mõlemad partnerid ei tunnista seda, kuidas nende teod teisi mõjutavad. 

Kui tundsid end selles artiklis ära, ürita oma käitumist muuta enne, kui partner sulle selle kohta etteheiteid teeb (ja minema kõnnib).