Lugeja kirjutab: kas nais- ja meesjuhte peaks eristama?

Foto: SCANPIX

Meie postkasti jõudis kiri lugejalt, kes kirjutab sellest, kas sobib eristada nais- ja meesjuhte.

Mina arvan, et nais- ja meesjuhte on väga ebaloogiline mitte eristada. Sama hästi võiksime siis väita, et naisi ja mehi ei saagi üldse eristada.

Huvitav on aga see, et kui naised karjääriredelil tõusevad, oodatakse neilt üha rohkem mehelikke omadusi. Põhjuseks ilmselt see, et tegelikult peame me heaks juhiks kedagi, kes on klassikalises mõttes n-ö karjajuht. Otsustusvõimeline, sihikindel, mõnes mõttes agressiivne jne – ikkagi tõeline alfaisane. Kui naine on juht, siis arvatakse, et ta on meeste mängumaal ja peab nendega võimalikult sarnane olema, et üldse kusagile jõuda.

Minul on palju naisülemusi olnud ja ma olen mõistnud, et need omadused, mis mulle naisjuhtide juures varem ei meeldinud, pole mitte juhi nõrkused, vaid lihtsalt naiselikud omadused. Nõrkusteks peame neid omadusi vaid seetõttu, et otsime juhis (võib-olla alateadlikult?) mehelikke omadusi.

Mis mulle naisjuhtide juures meeldib? Nende empaatiavõime, väiksem hullujulgus, võime arvestada meeskonnaga. Isegi naiselik tujukus, sõbrannatamine ja töö- ning eraelu segamini ajamine võivad olla hoopis tugevused. Või eripärad – kuidas soovite.

Töö ei ole kunagi ainult töö ja mulle meeldib, et on naisjuhte, kes ei pea paljuks oma meeskonnale kooki küpsetada, nendega meikimisest ja moest rääkida jne. See kõik loob sidemeid meeskonnaliikmete vahel. Töökaaslasi paremini tundes saame ka tööalased asjad paremini aetud. Mõne meesjuhi suur ego ja üle laipade eesmärgi poole rühkimine võib olla väga väsitav.

Ma ei eelista tegelikult ei mees- ega naisjuhti. Ja loomulikult ei taha ma üldistada. Minu soov oleks see, et naisjuhid ei peaks peitma oma naiselikke omadusi. Et me näeksime naiselike omaduste eeliseid. Et me ei ootaks naistelt mehelikku juhtimist, sest juhtida võib nii mehelikult kui ka naiselikult.