/nginx/o/2015/03/27/3909987t1h5308.jpg)
Nii soovitakse Araabiamaades parimale sõbrale, sest parim sõber on väärt, et teda saadaks looduse erakordne kingitus – hinnaline õitearoom. Hinnaline seepärast, et maailmas kasvavatest taimedest on vaid 14 protsenti aromaatsed ning imeväge omavat eeterlikku õli saadakse ainult neist. Sensa piilub, mis pisikestes piiskades peidus on.
Eeterlik õli, nagu ingliskeelne nimi essential oil aimata laseb, on taime olemus, tema essents. See, mis annab talle hinge, elujõu ja energia. Mõistagi on eeterlikul õlil ka maisemaid omadusi. Tema abil ahvatleb taim ligi tolmlejaid ning peletab eemale tiivulisi ja roomavaid röövleid. Tänu oma südamenektarile püsib taim haigustest prii ning hoiab end kuuma ja külma eest. Näiteks tuleb maailma ühe kalleima, Damaskuse roosi eeterliku saamiseks õisi minna noppima juba päikesetõusul, sest siis on neis külma eest kaitsvat eeterlikku õli kõige rohkem. 2000–3000 meetri kõrgusel, olgu Türgis, Bulgaarias või Etioopias, kus kasvavad parima kvaliteediga Damaskuse roosid, on varahommikul peletavalt jahe.
Eksootiliselt iidne orient
Õigupoolest polegi eeterlik õli päris õli, vaid tugeva lõhnaga lenduv aine. Vees ta ei lahustu, vaid jääb oma kerguse tõttu selle pinnale pärlendama. Küll aga seguneb ta hästi alkoholi ja rasvade, mee ja piimaga. Inimesele mõjub essents nii füüsilisel kui ka psüühilisel ja vaimsel tasandil. Nii nina kui naha, mõnel pool ka suu kaudu manustades.
Et taimede hinges on sees tohutu vägi, teati juba aastatuhandeid tagasi. Küll on aga senini mõistatus, kus täpselt ja kuidas esimesed eeterlikud õlid saadi ning kelle käest tarkus ja oskus neid kasutada tuli. Osa õpetlasi arvab, et otsida tuleks Hiinast, teised eelistavad orienti. Seegi, et maailma vanim seadeldis eeterliku õli saamiseks loodi tänapäeva Pakistani aladel 5000 aastat tagasi õitsenud Induse kultuuri ajal, on pigem hüpotees.
Küll aga on eeterliku õli destilleerimist esimest korda kirjeldatud praeguse Iraagi territooriumil aastal 3000 eKr laiunud Mesopotaamia ürikus. Olgu eeterlike õlide päritoluga kuidas on, üks on kindel – just idamaadest jõudsid oskused kasutada aromaatseid taimi ilu ja tervise edendamiseks, pühadeks toiminguteks, surnute palsameerimiseks ning ka pillavaks priiskamiseks Egiptusesse. Tõsi, nii mõnigi kord pruugiti praegusaja mõistes küll pigem hullutavalt lõhnavaid veetõmmiseid kui essentse. Kas Egiptuse viimane valitsejanna Kleopatra lasi tõepoolest oma uhke laeva purjed Rooma väejuhi Marcus Antoniuse võrgutamiseks piserdada üle roosi eeterliku õliga? Ehk ikka pigem roosiveega...
Kirjult tänapäevane Euroopa
Mõiste aroomiteraapia sündis Euroopa parfüümitööstuse südames Prantsusmaal, kus Lyoni keemik René-Maurice Gattefossé 1936. aastal esmakordselt sõna aromathérapie kasutama hakkas. Erinevalt paljudest teistest riikidest tegelevad Prantsusmaal aroomiteraapiaga arstid, soovitades tarvitada eeterlikke õlisid füüsilise tervise parandamiseks seespidiselt. Ei, mitte puhtal kujul keelele tilgutades, vaid kapslitena alla neelates. Essentside mõjust psüühikale nad palju ei tea ega pea.
Inglased, vastupidi, eeterlike õlide seespidiselt tarvitamist üldse ei poolda. Saareriigis on au sees aroomimassaaž, sest aroomid koos puudutusega on tõhusama toimega. Suurbritannias on aroomiterapeut ametlikult tunnustatud eriala ning selle õppimiseks loodud pea sada spetsiaalset kooli.
Saksamaal seevastu aroomiterapeudiks ennast kutsuda ei tohi. Küll on seal, nagu ka Austrias ja Šveitsiski aga tavapärane, et eeterlikke õlisid kasutatakse haiglates ja hooldekodudes. Asi, mis jälle Hollandis ja Taanis keelatud.
«Unerohu asemel pakutakse patsientidele lavendlipatja või tehakse rinnale lavendlikompress – ja kõige rahutumadki on hiljemalt poole tunni pärast unedemaal. Eeterlike õlidega alandatakse palavikku, lastel leevendatakse kõhukrampe, vähihaigetel iiveldust,» kõneleb mullu sügisel Eestis käinud aroomiterapeut ja koolitaja Anusati Thumm Saksa firmast Primavera Life. 1986. aastal Lõuna-Saksamaal Alpides rajatud Primavera on üks esimesi tunnustatud mahe- ja biodünaamilise kvaliteediga eeterlike õlide tootjaid Euroopas.
Igal aastal peetakse firma peamajas traditsioonilist aroomiteraapia konverentsi pea 350 osavõtjale, kellest lõviosa on meditsiiniõed ja arstid. Tavahuviline, kel puudub vastav haridus, sinna ei saagi. «Veel korraldame kaheaastaseid aroomiteraapiakursusi meditsiiniõdedele, loodusravi- ja tavameditsiini arstidele, kes eksamite eduka sooritamise järel end aroomieksperdiks võivad kutsuda,» valgustab ligi kolmkümmend aastat eeterlike õlidega sinasõprust pidanud Thumm.
Eeterlikud õlid ja allergia
«Saksamaal tehakse haiglates ja hooldekodudes igale patsiendile enne eeterlike õlide kasutamist lihtne test. Määritakse kaheksaks tunniks baasõlis segatud eeterlikku õli veidi küünarnuki siseküljele. Seda saab kahtluse korral igaüks koduski teha. Allergiaga patsientidel ei kasutata aga ei testi ega ka eeterlikke õlisid,» selgitab Thumm. «Siiski on mõnest haiglast kurdetud, et nad hommikustes pesemisprotseduurides sidruni eeterlikku õli kasutada ei saa, sest see on patsientidel tekitanud löövet. Lähemal uurimisel on selgunud, et raha kokkuhoiu mõttes asendati seal mahekvaliteediga eeterlik õli tavalisega. Kui taas vanamoodi edasi toimetati, kadusid ka kaebused.»
Tsitruste, eriti sidruni puhul, tarvitatakse eeterliku õli saamiseks külmpressimist ehk viljad pestakse ja purustatakse, misjärel saadud massist pressitakse välja eeterlik õli. Kuna tsitrused on haiguste ja putukate suhtes väga kapriissed, pritsitakse neid tavapõllunduses kasvuperioodil vähemalt 20 korda taimemürkidega. Mürgid aga jäävad koore sisse ja jõuavad sealt ka eeterlikku õlisse. Mahepõllunduses on sünteetilised taimekaitsevahendid ja kunstväetised keelatud.
Aroomiterapeut soovitab kasutada nahal üksnes ökokvaliteediga eeterlikku õli: «Puhtaid looduslikke eeterlikke õlisid tarvitades pole uue allergia tekkimine võimalik. Ma ei ole niisuguse asjaga oma karjääri jooksul veel kordagi kokku puutunud. Küll võib allergiline reaktsioon ilmneda aga tavakvaliteediga õlisid pruukides või hoopis sünteetiliste lõhnaainetega kokku puutudes.»