Kristina Traks: räägin nagu seinaga!

Kristina Traks Foto: Toomas Tatar/Postimees

Nii võib lühidalt kokku võtta probleemi, mis on meie kodus aktuaalne iga päev – mõnda asja tuleb lastele öelda korduvalt ja korduvalt, kuid ikka ei toimu märkimisväärset edenemist – nad nagu ei kuulekski, et nendega räägitakse. 

Eriti tunnen ennast leierkastina hommikuti. Et kaks 6-aastast saada olukorda, kus võib uksest väljuda ja lasteaia poole sammuma hakata, kulub mitu tundi ja lugematuid meeldetuletusi – pane riidesse, kammi juuksed, pese nägu, tee voodi ära jne. Muidugi kipub mu hääletoon iga ütlemisega järjest üles kerima. Mõnikord tundub, et liigutama hakatakse ennast alles siis, kui juba tõesti kurjalt öelda. Hommikut alustada kurjustamisega ei ole aga absoluutselt tore ja sellepärast olen otsinud ja katsetanud viise, kuidas neid heaga kuulama (ja liigutama) saada.

Näiteks ei vaata mu lapsed hommikuti enam multikaid. Varem nägid meie hommikud välja nii, et telekas plõksati käima sisuliselt kohe pärast ärkamist ning hommikused toimingud toimusid pidevalt telekat vaadates hangudes. Nimelt ei suuda lapsed sugugi mitte teha kahte asja korraga – vaadata multikat ja samal ajal särki selga panna. Teadupärast kestavad multikad terve igaviku ja kui neist ennast lahti rebida ei suuda, siis ei jõuagi lapsed lasteaeda ja vanem tööle ka mitte. Niisiis otsustasime koos, et multikaid ei vaata me enne, kui kõik on end riidesse pannud ja hommikused toiminguid sooritanud. Kui siis veel aega kodust lahkumiseni üle jääb, on vaba luba sisustada see multikatega.  

Kahjuks märkimisväärset edenemist multikatest loobumine ei toonud. Sest hommikutoimetuste asemel on vaja teha tuhat muud toimetust nagu joonistada, meisterdada, lugeda jne. Endiselt tuletan ma mõnikord kümme korda meelde, et on aeg ennast riidesse panna. «Mittekuulmise» probleem ei ole mureks aga ainult hommikuti, vaid tegelikult kogu aeg – isegi sööma on vaja lapsi mõnikord kutsuda viis korda, sest nad lihtsalt «ei kuule». 

Küsisin tutvusringkonnast nippe, kuidas ennast taas kuuldavaks muuta. Ega just palju häid nõkse polegi, aga mõnda neist olen proovinud ja asi on natuke paremaks läinud. Jagan teiega ka neid soovitusi: 

• Ütlen ühte asja reeglina kaks korda. Kui midagi ei järgne, küsin: «Kas sa kuulsid, mis ma just ütlesin?» Kui laps vastab jaatavalt, palun selle asja ära teha. See nipp tundub ka täitsa toimivat.
• Lubadustega stiilis «kui sa kiiresti riidesse ei pane, siis magustoitu ei saa» ole äärmiselt ettevaatlik. Kui puudub mingigi võimalus, et sa seda lubadust ei täida, siis parem jäta selline ähvardamine ära. Lapsed ei võta seda lihtsalt tõsiselt, kui jagavad ära, et tegelikult on enamik taolisi lubadusi katteta. 
• Ühe-sõna-süsteem. Näiteks kui lapsel on kohustus ise oma voodi ära teha, siis igahommikuse korduva mantra «palun tee oma voodi ära, palun tee oma voodi ära, palun tee oma voodi ära» esita oma soov ühesõnaliselt: «Voodi!» Mitte kurjalt ega käsutavalt, vaid mõjusalt ja meeldetuletavalt. 
• Anna lapsele aega oma eelmine tegevus lõpetada. Kui magamaminekuaeg läheneb, kuid mänguhoog on parajasti väga suur, ei ole lapse seisukohalt sugugi tore, kui talle julmalt «sisse sõita» ning kohe mängu lõpetamist nõuda, sest on vaja magama minna. Ütle parem: «soovin, et 15 minuti pärast hakkasime magama minema. Hakka oma mängu lõpetama!» Selle nipi kasutamise eelduseks on muidugi, et laps tunneb kella. Kui aga laps kella veel ei tunne, ajab asja ära ka munakell, mis teatud aja möödumisest märku annab, soovitab üks ema.