Hiina mänguasjad ja värviline magusakraam – mis juhtub, kui need ära jätta?

Foto: SCANPIX

Mis juhtub, kui eemaldada laste elust kasvõi ajutiselt tänapäevased püsisegajad nagu värvilised Hiina mänguasjad, lõputult multikaid ketrav televiisor ja poes müüdav magus kräpp koondnimetusega isurikkujad? Ma avastasin uskumatult palju toredat. 

Olen nädalapäevad oma 5-aastaste tütardega elanud maal. Siin ei ole eelpool nimetatud «segajaid» ning paljud igapäevased komistuskivid, millega meil linnas tegemist on, pole üldse teemaks. 

Näiteks söögiisu. Linnas näevad meie söögikorrad enamasti välja lõputud keelitamised ja kemplemised. No ei ole lastel isu, ei sobi üks ega teine toiduaine. Jaa, väga tüütu ning ebapedagoogiline on sööma keelitamine, aga küllap on iga ema sellega kokku puutunud. Maal ei ole üldse mingit teemat – kõik, mis ma lauale panen, süüakse ka ära. Teadagi – poode pole, värvilisi isurikkujaid kätte ei saa. 

Selgub, et mu lapsed on vägagi nõus sööma ehedat ja normaalset toitu. Linnas ei huvita neid see sugugi, kuigi üritan sealgi neid veenda tervislikumalt toituma. Veelgi enam – maal nad lausa nõuavad puhast kraami. Käib meil siin piimamees, kellel vahest on müüa ka kodutehtud kohupiima. Kui linnas ei võta mu lapsed kohupiima suu sissegi, siis siin lausa küsitakse seda «maakohupiima». 

Sama on kõikvõimaliku rohelise kraamiga – ma võin linnas ennast pooleks võimelda, aga nad ei taha. Ei taha aknalaual kasvanud sibulalauku, ei taha rohelist (poe)salatit, suppki ei kõlba süüa, kui sinna on peale pandud maitserohelist. Siin aga leidsid nad jänesekapsad ning vitsutasid neid vaat et koos mullaga. Samuti söövad otse maast naati ja küüslauguvõrsete peale ei krimpsuta keegi nina. Ka roheline salat tunnistatakse täiesti söödavaks. 

Kui lasta lastel omasoodu elada, vaataks nad vist 24/7 multikaid. Linnas. Maal meil telekat pole ja mitte keegi pole isegi poole sõnaga maininud, et küll on kahju, et multikaid ei näe vms. Et multikavaatamise arvelt jääb siin üle tohutult aega, on nende mängud muutunud eriliselt fantaasiarikkaks. 

Meie linnakodusse on märkamatult hiilinud suur hulk värvilisi plastmassmänguasju. Ühtegi neist ei tohi kellelegi ära anda või, veel hullem, ära visata. Mis siis, et enamikuga neist ei mängita. Maakodus on mänguasju minimaalselt ja keegi ei tunne neist eriti puudust. Sest mängida saab absoluutselt kõige muuga – kasvõi malenditega. Te saate ju aru, et mustad malenupud on mehed ja valged naised ning et nendega saab mängida täielikku kuningriiki. 

Ka magamaminek on kuidagi leebem. Linnas võtab lastel une-eelne rahunemine väga kaua aega – vähemalt tunnikese jutustavad nad voodis enne kui uni lõpuks tuleb. Aga kui maal on peaaegu terve päev õues joostud, siis nõutakse juba 20 ajal, et hakkame ometi juba unejutte lugema. 

Linnaelul on kahtlemata palju võlusid, aga tundub, et taolist segajatevaba aega puhastumiseks vajavad ka kõige väiksemad lapsed. Mis siis veel suurtest inimestest rääkida.