Olukorrad, kus on targem suu kinni hoida

Foto: SCANPIX

Mõnikord tuleb ette olukordi, kus on väga raske vaiki olla ja vestluskaaslasele mitte vastata. Pingelises ja närvilises õhkkonnas pole aga mõistlik impulsiivselt reageerida. Selle asemel tuleks hetkeks järele mõelda, kas su esialgne reaktsioon teeks olukorra paremaks või hoopis hullemaks. 

Psychology Today tutvustab olukordi, mil on targem (vähemasti kohe) provokatsioonile mitte reageerida, isegi kui selleks on suur kiusatus.

Kui see solvab kedagi, kuid ei lahenda olukorda ega paranda teievahelist suhet. Kui hoolid sellest inimesest, siis pole mõtet riskida sellega, et ta ei suuda negatiivset hinnangut oma käitumisele taluda ja hakkab seepeale sinust eemale hoidma. Mõned inimesed on lahked, lojaalsed ja toetavad, aga ka väga kergesti solvuvad ja ei suuda kriitikat taluda. Mõned teised seevastu on väga kangekaelsed ja suuda kuidagi oma ninast kaugemale näha. Seetõttu oleks rumal ja täiesti mõttetu öelda midagi ärritavat, mis tekitaks teie vahele vaid suurema lõhe ja rõhutaks teievahelisi erinevusi. Kui selline inimene ütleb või teeb midagi, mis sind häirib, on enamasti kõige parem sellest lihtsalt mööda vaadata.

Kui see teeb talle haiget. Kui tahad käituda taktitundeliselt, olla hooliv ja teisi arvestav, siis pole mõtet põhjendamatult kommenteerida teise inimese halba soengut või muud taolist. Isegi siis, kui teine tahab, et sa tema välimust kommenteeriksid, tasub negatiivse kirjeldamisel olla delikaatne ja keskenduda sellele, milliseks ta (välimus) muutub. Enesekindlale inimesele võib ka väga otse öelda, ent esialgu, kui sa teda veel ei tunne, proovi ettevaatlikumat lähenemist. Sama põhimõte kehtib siis, kui keegi ütleb midagi eriti naiivset, on millestki valesti informeeritud või räägib endale vastu. Esimeste pähe tulnud mõtete väljaütlemine teeks talle vaid haiget. Üldiselt võiks juhinduda sellest, et kui sul pole midagi head öelda, siis ära ütle midagi. Siin pole mõeldud seda, et peaksid oma tundeid vaka all hoidma ja alati vältima oma arvamuse välja ütlemist - sugugi mitte! Teise tunnete riivamist peaks vältima siis, kui selleks pole mingit mõistlikku vajadust.

Kui see jätaks sinust kitsarinnalise ja isegi tülinorija mulje. Konstruktiivne kriitika on väga kasulik ja sel puhul tuleks oma egost üle olla, et teise arvamuse õigsust objektiivselt hinnata. Sellistel puhkudel on märksa targem olla vakka, kuulata tähelepanelikult ja vastata alles pärast teise sõnavõtu lõppu (kui üldse). Sa võid negatiivse hinnanguga leppida või mitte, aga selle tõesuse hindamiseks tasub siiski olla avatud. Kriitika võib haiget teha, aga see võib aidata ka paremaks areneda. Kui sa ei suuda vastu panna esialgsele kihule end kaitsta, võid ilma jääda väärt õppetunnist, mis aitaks sul enda kohta midagi olulist õppida. 

See teeks kellegi viha veelgi suuremaks. Kui keegi on liiga üles köetud, et su juttu ratsionaalselt kuulata, teeks vastamine olukorra ainult hullemaks. Suure tõenäosusega peab ta ennatlikku vastamist sekkumiseks  ja arvab, et sa nagunii ei kuula või ei võta teda tõsiselt. Sel puhul oleks mõistlikum lasta teisel inimesel end tühjaks rääkida ja teda pühendunult kuulata. Alles siis on ta valmis sinu teistsugust arvamust kuulama. Kui näed, et teine ilmselgelt liialdab, jää rahulikuks ja vaata talle otse silma. Siis saab ta aru, et kuulad teda väga tähelepanelikult ja rahuneb maha. Võib olla, et vajad ka ise rahunemiseks pisut aega, enne kui on otstarbekas midagi vastu öelda.

Kui see teeks sind ennast veelgi vihasemaks. Impulsi ajel kaasvestleja ründamine teravdab olukorda veelgi. Mida rohkem tunded üle keevad, seda raskem on sul arukaks jääda. Lõpuks ütled midagi, mida pärast rängalt kahetsed. Hammusta keelde ja hinga kõhu kaudu rahulikult sisse-välja. Jälgi, mis su keha teeb. Kas nägu on hakanud õhetama? Kas kõhus on «liblikad»? Kas käed hakkavad värisema? Need võivad olla vihjed, et tunded võtavad võimust ega lase sul loogiliselt mõelda. Hoidu ärritumast ja ütle oma seisukoht välja siis, kui pea on selge.