Viis uskumatult lihtsat moodust oma suhte värskendamiseks

Foto: SCANPIX

Kümme aastat tagasi arvasin, et armastus on lihtne – võtad naise, saad lapsed ja elad õnnelikuna elu lõpuni. Oli ju see olnud see, mida olin enda päritoluperes põlvkondade kaupa näinud. Kõik tundus nii lihtne, loomulik ja saavutatav, kirjutab Kaido Pajumaa blogis Motivaator.

Täna, kümme aastat hiljem, tundub armatus olevat üks müstilisemaid nähtusi maailmas. Alates juba sellest, kuidas kahe inimese vahele keemia tekib – sinu vastas võib olla maailma ilusam naine või mees, aga kui ikka külgetõmmet ei teki, ei ole ka selle iluga midagi peale hakata. Miks siis ikkagi ühega see tekib ja teisega ei teki? Olen selle üle palju mõtisklenud, kuid hea järelduseni polegi jõudnud – ehk on miskit kuskilt kõrgemalt poolt paika pandud hoopis, et on kindlad inimesed igaühe elus, kes meile midagi õpetama tulevad. Ei kõla küll lohutavalt, sest võtab meilt võimaluse ära ise oma elu juhtida ja kontrollida, aga samas mis kasu ka sellest näilisest kontrollitundest on, kui tegelikkuses see ei toimi.

Seega lõpetasin ühel hetkel lihtsalt armastuse üle filosofeerimise, ja asendasin selle mehelikult ratsionaalselt konkreetsete mõistetega, milleni ühe naistuttavaga armastuse olemusest rääkides jõudsime. Nimetasime sellise lähenemise 5A või siis vabaks armastuseks.

1A – Ausus

Armastuse esimene väljendus on ausus – ausus iseenda tunnete vastu ja teise inimese suhtes.

Ausus iseenda tunnete vastu tähendab julgust endale tunnistada, mida ma päriselt tunnen. Eriti oluline on aususe printsiip meeste puhul, keda lapsepõlves sageli oma tunnetest eemalduma pannakse. Nii juhtubki, et kasvame suureks ja oleme ära õppinud olema konstantselt kivinägu, sest igasugune tundemaailm näib mehe jaoks nõrkusena.

Tegelikult on aga olukord täpselt vastupidi. Iseenda tunnete eitamine ja pidevalt ühe näoga olemine viitab hoopis sisemisele nõrkusele, sest me peidame oma tegeliku olemuse „kivifassaadi“ taha ära. See ei ole aga isegi loomulik, rääkimata aus – kui meie käsi pistetakse kuuma vette, on täiesti loomulik tunda kuuma, kui aga lumehange, on loomulik tunda külma. Enda sooja – ning külmaretseptorite eitamine nahas ja enda üliinimesena esitamine ei ole mitte ainult ebaaus iseenda ja teiste suhtes, vaid ka täiesti ebaloomulik ja mitteusutav. Ebaloomulik olla on aga väga kurnav, mistõttu võibki juhtuda, et teatud hetkedel ei suuda me enam seda kaitserüüd kanda ja täiesti ootamatutes olukordades plahvatama kipume (karjume, peksame jms).

Aususe teine aspekt armastuses on ausus teise inimese suhtes. Pigem tasub olla aus kui valelikult kahepalgeline või manipuleeriv. Inimesed hindavad ausust, isegi kui see teeb mõnikord haiget. Pealegi on lihtsam andestada ausust kui valelikkust.

2A – Avatus

Armastuse teine väljendus on avatus – avatus selle suhtes, mida tunnen.

Sageli ei ole armastuses avatust, vaid toimub pidev võimuvõitlus. Võimuvõitluses võidab aga alati see, kes vähem hoolib – vähemalt suudab välja näidata, et ta vähem hoolib. Seega, kui me ei ole avatud, ja teisele oma tunnetest ei räägi, liigume oma suhtega soovitust vastupidises suunas – kaugeneme üksteisest.

Eriti oluline on avatus suhte alguses, kus tavaliselt püüavad mõlemad näidata välja, et nendel ei ole veel eriti tundeid. Tegelikkuses võivad mõlemad kõrvuni juba „sees“ olla, aga kuna tunnete näitamine muudab meid haavatavaks, eelistamegi „ma ei hooli“ mängu mängida. See on aga tobe, sest hoiab inimesed üksteisest kaugel ja halvimal juhul võib suhe lõppeda, sest kellelegi tundub, et tema üksinda hoolib.

Seega avatus väljendub armastuses iseendale ja teisele oma tunnete tunnistamise kaudu. Isegi, kui see muudab meid haavatavaks, on see täiesti okei. Armastuses on see lubatud.

3A – Austus

Armastuse kolmas väljendus on austus – austus iseenda ja teise inimeste vajaduste suhtes.

Me kõik oleme väga erinevad, mistõttu on täiesti lootusetu leida inimest, kes meiega täpselt samas rütmis oleks. Isegi, kui algses mängufaasis kõik superilus paistab, jõuad sa üsna kiiresti päris inimeseni enda vastas, ja avastad, et tegelikult ei olegi ta prints valgel hobusel.

Olles kontaktis austusega võtad sa teise inimese erinevust loomulikkuse (paratamatusena) ja austad tema soove ning vajadusi, mis võivad sinu omadest üsnagi erinevad olla.

Teise inimese austamine ei tähenda loomulikult kõikide oma tunnete ja vajaduste allasurumist. Samas aga puudub meil ka igasugune õigus nõuda teiselt inimeselt, et ta oleks selline nagu meile rohkem meeldib. Just seepärast tuleb armastusele ja suhtele aega anda – enne lapse saamist või abiellumist tuleks päris inimeseni jõuda (kooselu ja pikemad reisid on selleks superhead), et lõplikult otsustada, kas ma üldse suudan austada ja aktsepteerida seda inimest sellisena nagu ta on, sest igasugused püüded teda sulle meelepäraseks muuta viivad ainult katastroofini.

4A – Andmine

Armastuse neljas väljendus on andmine – ma annan osa endast sulle ära.

Kuna inimesed on erinevad, täiendavad nad alati üksteist teatud määral. Just seepärast ongi andmine armastuse kindel väljendus – ma olen valmis andma endast midagi, mida sa vajad (aga seda kõike siiski teatud piirini).

Öeldakse ikka ju, et armastus on kompromisside jada. Justnimelt, läbi kompromisside anname endast kogu aeg osakese teisele ära. Isegi, kui selleks on 5 minutit hommikulauas kuulamaks teise töömõtteid, oleme selle kaudu väljendanud oma armatust. Isegi, kui meid väga ei huvita tema tööalased mõtted, anname talle armastusest oma aega.

Samuti võime anda teise tähelepanu, komplimente, naeratusi, raha, tundeid, andeks. Need kõik on armastuse väljendused, kui oleme teisele valmis andma midagi endast (mõnikord ehk isegi lootuseta midagi tagasi saada).

5A – Andestamine

Armastuse viies väljendus on andestamine – andestamine teisele tema eksimused ja vead.

Andestamisega on alati kuskil piir. Kuigi öeldakse, et eksimine on inimlik, andestamine aga jumalik, elame siin ikkagi inimese elu, mistõttu ei pea me taluma ei füüsilist ega vaimset terrorit, teise inimese liiderlikkust või lihtsalt lootusetuid manipulatsioone.

Andestamine on samuti seotud tugevusega. Justnagu ausus. Kuigi arvatakse, et tõeliselt suur inimene andestab kõik, võib andestamatust vaadata ka kui õppetundi – mõnikord ongi vaja elus edasi liikuda.

Pisiasjade andestamine kuulub aga armastuse juurde. Tundide ja päevade pikkune solvumine selle eest, et teine ütles midagi, mida juba kahetseb, ja mille eest ehk vabandustki palus, ei ole kindlasti vaba armastusega kooskõlas. Soovides olla vaba, tuleb teine vabaks lasta ka oma pahameelest.