«Kindel, et üks neist pole poiss?» ehk ütlusi mitmike kohta

Foto: SCANPIX

Igal mitmike-emal on hulgaliselt rääkida lugusid võõraste inimeste reaktsioonidest, kui nad näevad kaksikuid või kolmikuid. Autod jäävad seisma, inimesed kogunevad troppi uudistama ja kuulda võib kõige veidramaid küsimusi. 

See mitmikefolkloor pärineb mitmike FB leheküljelt ja kõik lood on otse elust. Loe ja imesta!

• Eriti värvikad olid meil vankriga loomaaias käigud, kirjeldab üks kolmikuteema. «Meil oli alati rohkem tähelepanu kui loomakestel. Ükskord hüppas keskealine proua vankri ette, sõna otseses mõttes blokeeris meil tee ja hüüdis oma sugulastele, et tulge nüüd kõik kiiresti siia, midagi sellist pole tee küll varem näinud!»
• Mulle on päris mitu korda öeldud, et kui kaksikud, siis peab üks ju ikka tüdruk olema. Aga mul kaks poissi. Mõne jaoks on «õiged kaksikud» vaid poiss-tüdruk paar. 
• Minul on tüdrukud ja tüdrukutele kohaselt kleidid seljas ja ikka roosa. Meil vanker ka roosa. Üldmulje on täielik roosamanna. Ja siis tädikesed astuvad ligi, et «oi kui armsad poisid». Ja nii ikka järjekindlalt. 
• Minul on poiss-tüdruk paar. Tänaval tuleb teile vastu neljane punt vanaprouasid. Eks prouad siis omavahel arutasid, et ei tea, kas vastutulevas vankris on 1 või 2 last. No eks see arutelu oli ikka selline, et ka minu kõrv sõnu seletas. Tavaliselt hoian keelt hammaste taga, aga nüüd mainisin möödudes kelmikult, et vankris on hoopis kuuikud. 
• Aastaid tagasi olin ühte kaksikute segapaari Nõmmel hoidmas. Lapsed olid nii 5-6-kuused, magasid vankris. Nõmme jaama juures jalutab vastu üks vanem proua ja minuga kõrvuti jõudis küsib: poisid või tüdrukud? Mina: jah kaksikud, poiss ja tüdruk. Proua seletama: kui on poiss ja tüdruk, siis pole kaksikud! Siis on ühel päeval sündinud vend ja õde...
• Mul on liikluse peatamise kogemus. Kaksikud olid umbes aastased. Käru ratas oli katki ja mul tarvis üks käik teha. Lapsed küll kõndisid mingil määral, aga mitte piisavalt, et see u 600 m läbida. Võtsin lapsed rõngaslinadega siis enda külge ja otsustasin, et saan hakkama. Tekitasin  paar liiklusohtlikku olukorda, sest autojuhid lihtsalt vahtima jäid, mis imeloom sealt tuleb.
• Üks lugu veel sellest, kuidas mitmike vanemate muskliramm on neile endile vist liigagi loomulik... Suvel käisin oma kaksikute ja pisema piigaga laulupeol. Rahvast nagu murdu ja mina siis proovin manööverdada väravast sisenedes ülespoole kaksikute vankriga, millel seisulaud küljes ühe vanema tüdrukuga. Üks vanem härra juhatab, et mingu ma teistpoolt puid üles, seal vähem rahvast. Mina vastu, et jah, aga selleks on vaja läbi rahva murda ja proovin siis seda teha. Härra kõlava häälega kohe hüüdma: «Laske läbi, lastega!» Ja proovib siis aidata käru lükata, noh, et nõrguke naisterahvas rahvamöllus alla ei jääks massidele. Proovib ja pusib ning küsib lõpuks, et kuidas vanker nii raske on. Mina vastu, et kaksikute vanker ju ja seisulaud ka küljes. Vaatab härra mulle siis pikalt otsa ja küsib: «Ise seisate seal laua peal või?»
• Sain hoopis teistmoodi kultuurišoki. Läksin oma pojaga (alla 1a) arstile, tal oli kõrvu vaja kontrollida. Kaksikvend oli terve ja jäi koju. Autost perearstikeskuse ukseni ja tagasi liikudes tundus nii veider, et inimesed on kuidagi mornid ja ükskõiksed täna. Keegi ei pööra mu nunnule lapsukesele mittemingisugust tähelepanu. Ja siis klõpsas - õige küll, tähelepanu olen ma saanud ilmselt tänu sellele, et mul neid nunnukesi tavaliselt kaks tükki kaasas!
• Sõitsin oma paariaastaste tütardega trammis. Üks vanem proua võttis meid kohe trammi sisenedes põhjaliku ristküsitluse alla: 

Proua: «Kas nad on kaksikud?»

Mina: «Jah.»

Proua: «Ohhoo! Kas olete täiesti kindel?»

Mina: «Jah, täitsa kindel olen.»

Proua: «Üks on poiss ja teine tüdruk, eks?»

Mina oma roosades riietes ja patsidega laste kohta: «Ei, mõlemad on täiesti tüdrukud.»

Proua (kahtlevalt): «Ja te olete selles TÄIESTI kindel? Üks on küll väga poisi nägu…»