/nginx/o/2010/09/08/429049t1h164e.jpg)
Eesti Ämmaemandate Ühingu juht Siiri Põllumaa tõstatas meditsiiniuudiste portaalis mu.ee küsimuse, kas kodus sünnitavad pered on meie ühiskonna silmis ebamugavad vähemused - nagu nudistid, homoseksuaalid ja teised?
Kodussünnitajad kui ebamugav vähemus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Enda ja oma laste tervise ja heaolu suhtes vastutustundetud kodanikud, kelle seisukohtade suhtes võib avaldada kõiki emotsioone mõistmatusest, vastikusest, tüdimusest, vihast kuni kaastundeni?» jätkas ta.
Maailma Terviseorganisatsioon tunnustab tema sõnul kodusünnitust kui turvalist valikut madala rasedus- ja sünnitusriskiga naistele ning naise õigust valida oma sünnituse kohta, enamikus Euroopa Liidu riikides on kodussünnitus ka reguleeritud.
Skandinaavias toimub reguleeritud oludes kodus 1-2 protsenti sünnitustest, Hollandis üle 30 protsendi. «Üks enamlevinud, kuid alusetuid müüte kodusünnituse kohta räägib, et Hollandis on iga kodusünnituse puhul kiirabi maja ees ootamas! See ei ole kindlasti nii, sest hollandlased mõistavad targalt tegutseda ja raha lugeda!» selgitas Põllumaa.
Eestis ei ole kodusünnitus reguleeritud, kuid 2009. aastal toimus sünniregistri andmetel planeeritult kodus 76 sünnitust, mis moodustab 0,5 protsenti kõikidest sünnitustest. Need andmed ei sisalda üleviimisi haiglasse.
«On vähetõenäoline, et reguleeritud oludes hakkaks kodüsunnituste sagedus ületama 1 protsenti,» arvas Põllumaa.
Kas oleme kodusünnituseks valmis?
Kodusünnituse valiku põhjendusena tuuakse ämmaemanda sõnul nii varasemat negatiivset sünnituskogemust haiglas kui ka veendumust kodusünnituse turvalisuse kohta nii emale kui lapsele.
«Hiljutine kokkuvõte 10 aasta jooksul kodus sünnitanud naiste arvamustest toob välja, et enamik neist on kõrgharidusega. Eesti naine on haritud ja analüüsivõimeline, mõistab hinnata riske ja kontrollida olukordi, teha koostööd ja võtta vastutust – seda ei maksa alahinnata!» märkis Põllumaa Eesti naiste valmisoleku kohta.
Ka ämmaemandad on tema sõnul kodusünnitusel abistamiseks valmis - käputäis neist on kümne aasta jooksul ka reguleerimatuse olukorras peresid abistanud ning ämmaemanda pädevusse kuulub nii tegelemine normiga kui riskide äratundmine ja tegutsemine komplikatsioonide tekkimisel koostöös teiste tervishoiutöötajatega.
«Kodusünnitus ei saaks olema iga ämmaemanda kohustus, vaid võimalus,» lisas Põllumaa. Ka igalt naistearstilt ei oodata tema sõnul valmisolekut kodusünnitusel abistamiseks. «Küll aga oodatakse neilt arusaamist sellest, kuidas teevad rasedad ja sünnituse planeerijad oma otsuseid ja millist informatsiooni ja abi nad selle juures vajavad.»
Valmisolek sünnitajate vastuvõtuks sõltumata pöördumise põhjustest on ämmaemanda sõnul juba preagu olemas ka sünnitusosakondades - täiendavat valmisolekut kodusünnituse regulatsioon ei eelda.
«Uuringud näitavad, et korduvsünnitajatel on haiglasse ületoomise sagedus 10 protsenti, esmasünnitajate puhul ligi 40 protsenti. Ka hüpoteetilises olukorras, kus kodusünnituste arv tõuseb 150 – 200ni aastas, ei suurene vajadus täiendava valmisoleku järele,» lisas Põllumaa.