Millal on meil teesklemisest kasu ja millal toob see meile rohkem kahju? Elissa Strauss kirjutab veebiajakirjas Elle sellest, miks me kipume kritiseerima naisi, kes eelistavad oma välimust ilukirurgia abil muuta.
Miks me kritiseerime naisi, kes käivad ilulõikustel?
Paar nädalat tagasi andis näitlejanna Lisa Kudrow intervjuu, kus temalt küsiti ka selle kohta, et Kudrow lasi nooruses ilukirurgil oma nina kohendada. «See muutis mu elu,» vastas «Sõpradest» tuntud näitlejanna. «Kui ma eelnevalt pidasin end inetuks, siis pärast ninalõikust olin enda silmis vähem inetu. Ma käisin operatsioonil ühel suvel vahetult enne seda, kui läksid uude keskkooli. Mu uued koolikaaslased ei teadnud õnneks, kui inetu ma enne ninalõikust olin. See oli minu jaoks väga hea muutus.»
Kui selline avameelitsemine leiab aset sõprade ringis, ei oma see kuigi suurt mõju. Paljud meist räägivad oma sõpradele sellistest asjadest. Aga kui näitlejanna kiidab avalikult ilulõikusel käimist, omab see olulist tähendust ja võib muuta seda, kuidas paljud meid ilukirurgiasse suhtuvad.
Lisa Kudrow ei ole karmide ilustandardite ebaõiglane ohver. Välimus ei ole tema kinnisideeks ja pole ohtu, et Kudrow muudaks oma välimust nii palju, et ta meenutaks mõnd tõeliste koduperenaiste tõsielusarjast tuntud tegelast. Kudrow pole üks neist, kes usuks, et tema väärtus peitub vaid tema välimuses. Ta on lihtsalt naine, kes käis aastate eest iluoperatsioonil ja leiab, et see muutis ta elu paremaks. Mõnikord ongi asjad nii lihtsad.
Ma tean seda omast kogemusest, kuna olen ka ise iluoperatsioonil käinud. Ma olen inimestele tunnistanud, et lasin oma rindu vähendada, kuid selle peale öeldakse mulle sageli, et see ei lähe arvesse. «See pole ju tegelikult ilu eesmärgil, asi oli rohkem tervises, kas pole?» või «See on justkui ilukirurgia vastand. Sa üritasid oma välimust vähem seksikaks muuta.» Vahel olen nendega nõus. Mitte sellepärast, et teiste arvamus oleks 100 protsenti õige, vaid pigem seetõttu, et lihtsam on nõustuda. Nad on juba oma peas langetanud otsuse, et ma ei kasutanud ilukirurgiat oma välimuse atraktiivsemaks muutmiseks ja seetõttu pole ma reeglite vastu eksinud. Ilukirurgia on ju neile, kes on edevad ja pealiskaudsed. Mina ju pole.
Tegelikult käisin iluoperatsioonil ikka ilu nimel. Mulle ei meeldinud mu kehakuju, kuna mul olid väga suured rinnad. Rõivad ei sobinud mulle, mehed vaatasid mind vaid ühel eesmärgil ja mul oli väga keeruline leida sportimiseks sobivat rinnahoidjat. Pikas perspektiivis oleks mul võinud tekkida ka seljaprobleemid, kuid õnneks ei läinud asi nii kaugele.
Uuringud on näidanud, et selliseid naisi on tegelikult palju. Üks uuring tõestas, et vaid 12 protsendil ilukirurgide poole pöörduvatest naistest on ebarealistlikud ootused. Enamik ilukirurge külastavatest naistest ei ole veendunud, et väike korrigeeriv operatsioon teeks neist täiesti uue inimese või muudaks kardinaalselt nende elu. Iluoperatsioon võib aga tõsta enesekindlust ja õnnetunnet ning inimene on oma välimusega rohkem rahul.
Kehakuvand on alati väga keeruline teema. Ühiskond eeldab, et naised näevad ühtmoodi välja ja sotsiaalmeedia mõjul pöörame kõik oma välimusele rohkem tähelepanu. Ameerikas on kindlaks tehtud, et alates 2011. aastast on ilukirurgia alla kuuluvate protseduuride populaarsus tõusnud vaid 5 protsenti. Kõige suurema tõusu on läbi teinud minimaalsed protseduurid (spetsiaalsed süstid). Kuna paljud kuulsad naised on oma välimust muutnud – mõtleme näiteks Kylie Jenneri, Renee Zellwegeri või Uma Thurmani peale – arvatakse ekslikult, et alati on tegemist ilukirurgiaga ja seetõttu peetakse vajalikuks neid naisi nende endi eest päästa.
Paljud väidavad, et me peaksime muutma süsteemi, mis tekitab naistes tunde, et nad peavad oma välimust muutma. Meil oleks vaja rohkem Mindy Kalingu ja Helen Mirreni moodi naisi, kes tõestavad, et ilu võib olla erinevat värvi ja erinevas vanuses. Ometi peame omaks võtma ka mõtte, et mõned naised eelistavad välimust muuta ilukirurgia abil. Peaksime muutma ilu definitsiooni ilma midagi välja jätmata.