Kolm põhjust, miks oled lapsevanemana õnnetu (ja kuidas seda muuta)

Foto: SCANPIX

Laste kasvatamine on raske töö, kuid mõnikord teeme selle ise veelgi raskemaks. Tulemuseks on õnnetud vanemad, stressis pered ja vanema suutmatus nautida toredaid hetki lapse arengus. 

Võimalusi enda ja oma lapse elu raskemaks muutmiseks on lõputult, kuid mõned neist on rohkem levinud kui teised. Yahoo Parenting pakub välja mõned soovitused, kuidas lapsi stressivabamalt kasvatada. Mõni väike muudatus senistes harjumustes võib viia suurte tulemusteni.

Üritad teha oma lapsest kedagi või midagi, mis ta pole

Kas su laps on tegelikult introvert, aga sa üritad sundida teda käituma nagu ekstravert? Kas su laps eelistab näiteks sportimise asemel raamatuid lugeda, aga sa sunnid teda neli korda nädalas trenni?

Eksimiseks on ka teisi mooduseid. Näiteks tahab laps koduseid ülesandeid teha pigem õhtupoolikul kui otse koolist tulles, aga sina nõuad, et tal oleks enne õhtusööki kõik koolitükid valmis. 

Kui tunned end ära, siis teed tõenäoliselt teie mõlema elu raskemaks. 

Laste kasvatamine on märksa lihtsam, kui õpid märkama lapse iseloomu ja ei suru talle peale enda nägemust temast. See ei tähenda sugugi, et lapsele oleks kõik lubatud. Jälgi tema loomulikke kalduvusi ja kasuta neid selleks, et aidata lapsel välja kujundada positiivseid oskusi valdkondades, kus ta tunneb end hästi. 

Proovi seda nädal või paar, et märgata, kuidas kodune õhkkond muutub rahulikumaks. Lapse saatus ei ole sinu oma, ta ei kuulu sulle. Sa oled vaid tema suunaja. Võta rahulikult ja aita laps oma teele.

Pingutad üle ja jälgid oma lapse igat sammu

Kas kommenteerid pidevalt enamikku aspekte oma lapse elus? Näiteks: «Kas sa tõesti paned täna need riided selga? Need ei sobi omavahel kokku ja sa näed rääbakas välja. Mis sul viga on?»

Või: «Miks sa ei saa nii häid hindeid nagu Mari? Mul sinu vanuses olid küll neljad ja viied. Mis sul viga on?» Või ka: «Miks kõik su sõbrad nii mõttetud on? Miks sul ei ole paremaid sõpru? Miks sul ei ole rohkem sõpru?»

Jällegi, kui tunned end ära, siis tunnista endale, et oled nn kanaema ja võtad laste kasvatamist liiga pingeliselt. Lapse kallal näägutamine on aga ränk viga ja tõenäoliselt kannatab selle all kogu pere. Loengute pidamine ja tühi kriitika EI TOIMI. Mis toimib, on kuulamine, etteheideteta küsimuste esitamine ja kaastundliku abi pakkumine - JUHUL KUI teed seda järjepidevalt ja positiivse suhtumisega. 

Laps saab su pettumusest aru ja kannab seda endaga kaasas. See on talle raske koorem. Olukord paraneb alles siis, kui hakkad tema tugevusi tunnistama ja aitad tal häid omadusi edasi arendada. 

Edaspidi, kuid märkad, et hakkad ütlema midagi negatiivset, siis haara sõnasabast kinni ja mõtle, kas sellest on lapsele üldse kuidagi kasu. Kui ei, jäta ütlemata.

Mõtle, kuidas sa ise ennast tunneksid, kui keegi sulle nii ütleks, nagu ütled oma lapsele. Enamikule meist ei meeldi, kui meid keegi näiteks tööl kritiseerib. Miks peaks siis su laps kodus kriitikale hästi reageerima?

Oled liiga leebe, ei piira last ja ähvardad tühja

Lapsed oskavad oma vanemate nõrkusi väga hästi märgata. Kui hoiatad, et valesti käitumise korral ei tohi laps telekat vaadata, aga pärast jätad karistuse täide viimata, siis õpib ju laps, et sind ei maksa uskuda. 

Väga palju piiranguid polegi vaja, aga on vaja teatud olulisi reegleid, mille üle ei saa kaubelda. Näiteks aeg, millal laps peab õhtuks koju jõudma; reegel, et õdedele-vendadele ei tohi teha haiget; kokkulepe, kes ja millal toidab koduloomi jne. 

Kui lased lastel reeglitest mööda vaadata, õpetad neile sama hästi, et sind ei pea kuulama ega austama. Aga kui lapsed ei austa sind, ajab see sind tõenäoliselt vihaseks ja muudab närviliseks. Tulemuseks on ülepingutamine, nagu eelnevates punktides kirjeldatud.

Karistamise eesmärgiks on see, et tulevikus ei peaks enam isegi hoiatama. Kui lapsed teavad, et sul on tõsi taga, siis käituvad nad nii, nagu peab.

Miks teha laste kasvatamist endale veelgi raskemaks? Aktsepteeri oma lapsi sellistena, nagu nad on, ja ära lasku liigsetesse detailidesse. Seda eriti siis, kui nad on juba vanemad ja hakkavad isiksusteks arenema. Ole alati olemas, aga ära ole pealetükkiv. 

Kui teil on kokku lepitud kindlad piirangud, õpib laps sind austama ja usaldama. Lõpeks on sul lastega koos olemise aega nii vähe. See aeg võiks olla muretu ja vahva.