Lugeja kirjutab: veider kohting vihmas

Foto: SCANPIX

Pimekohtingute lugejamängust võttis osa lugeja, kelle kohting osutus ebameeldivalt märjaks, aga ka koomiliseks.

Minu kohting tolle toreda noormehega toimus umbes 11 aastat tagasi. Mina olin nooruke ja algaja kohtingulkäija, tema ilmselt samuti. Sellest sain alles hiljem aru. 

Kohtusime internetis ning kutsusin ta Pärnusse külla. Kuigi oli suvi, siis määras meie kohtingu saatuse juba ilm, sest tema saabumise ajaks sadas vihma ning vihmavarjusid polnud meil kummalgi kaasas. 

Nii pakkusin välja, et lähme istume kuskile mõnusasse kohvikusse – saab juttu ajada. Tema aga arvas, et kui pealinna poiss on lõpuks suvepealinna külastamas, siis peab ikka kõik tähtsad kohad üle vaatama. 

Nii jalutasimegi vihma käes mööda Rüütli tänavat, uudistasime Tallinna väravat (see oli hea koht, sai vihmavarjus olla) ning sai rannaski käidud. Kuid sellest veel ei piisanud. 

Kuigi olime «pool» kesklinnast ja rannast läbi käinud, tahtis ta ka teisele poole jõekallast minna.

Pärnu külastajatele on kindlasti tuttav kesklinna sild. Just sellele me sammud seadsimegi. Olime jõudnud silla keskele, kui noormees mõistis, et ega seal teisel pool vist midagi põnevat pole. 

Haarasin kohe sõnasabast ja pöörasin otsa ümber, et tuldud teed tagasi minna. Tema arvas, et see on teistele ülimalt tobe vaatepilt, kui sa lihtsalt otsa ringi keerad ja tagasi sammud ning leidis, et üle silla peaks ikka minema ja teist kaudu tagasi tulema. 

Kogu päev lõppes lõpuks läbimärjana bussijaama lähedases kohvikus. Kogu selle komejandi tegin kaasa, sest see oli lihtsalt nii absurdne. Kuid edaspidiseid kohtumisplaane mul temaga enam ei olnud.  

Samas meenutan seda kohtumist hea sõnaga, sest naerda sain palju ning muigama ajab kogu see lugu siiani.