/nginx/o/2015/02/12/3757329t1h9434.jpg)
Kas teil on vahel saanud headusest kõrini? Minul sai hiljuti headusest kõrini - korraks. Loomulikult annan endale aru, et see läheb mööda, kuid siiski luban endal olla vihane, omada probleeme ja neid ka välja näidata. Selline on päriselu! Meie kõigi elud on rohkem sarnased, kui me arvata oskame, välja näidata tahame või oleme harjunud.
Täna juurdleks koos paari teema üle. Viha! Oletame, et vihastame millegi peale ja kõrvalseisvad inimesed tulevad ütlema, et ära vihasta. Mulle ei meeldi see tunne, aga sulle? Kui ikka oleme vihased, siis miks me vihastada ei tohi? See läheb ju mööda. Teiseks, oleme elus kõik päriselt ja palju nutnud. Kindlasti oled ka sina nutnud, oled vihastanud, haiget saanud ja jälle nutnud. Kas pole nii, et peale päriselt nutmist on ikka palju kergem? Miks siis tekib pealtvaatajal tunne, et peab ütlema: «Ära nuta!». Nutan küll, kui tahan nutta! Keegi ei tule ju meile ütlema, kui naerame, et ära naera (kui just kohatult matuselaua ääres ei naera, siis on ehk arusaadav, kuid mis reaalsuses sõltub ka vaid sinu ja surnu suhtest).
Emotsioonid on oma olemuselt lihtsalt emotsioonid. Mõned on meeldivamad kui teised, aga ikkagi emotsioonid ja me peaks kõik neid endale lubama. Nutmist, naermist, rõõmu ja muret, häid, halbu ning ka ükskõikseid tundeid - neid kõiki peaks lubama endale ja kõrval olevatele inimestele ka.
Jõuangi põhiteemani - probleemid
Lisaks sellele, et meil kõigil on õigus erinevatele emotsioonidele, on meil kõigil õigus ka probleemidele. Oleme kõik süüdistanud teisi inimesi enda probleemides, nii ka mina. Nüüd ütlen, et mulle meeldivad mu probleemid ja need on ainult minu omad.
Loomulikult ei pea me oma probleemidega üksi jääma. Soovitan oma probleemidest rääkida neile, keda pead endast targemaks, kes oskavad enda ja sinu probleemid eraldi hoida, kes neid probleeme suuremaks ega väiksemaks ei tee ja kes oskavad väärikalt valgust näidata, kui selleks peaks vajadus tekkima. Probleemid lahendame me lõpuks siiski ise, sest need on ju meie probleemid.
Muidugi tuleks elus lugu pidada inimestest, kellega jagame oma rõõme aga ka nendest, kellega meil on au olnud jagada muresid. Nii mõnegi tõelise sõbra võib leida elu suurimate murede merest. Naerdes on meid alati palju, aga nuttes jäävad tihti üksikud.
Üldiselt ei pea ma heaks lahenduseks ka seda, kui ühe inimese probleemist saab teise inimese probleem. Mida ma sellega silmas pean? Toon paar näidet. Mina nutan, tema hakkab ka nutma. Kuhu me nii välja jõuame? Mina vihastan, tema hakkab rusikaga vastu rindu taguma ja juba ta jookseb vihaobjektile sisse sõitma. Minu viha ei peaks teist inimest panema kolmandaid vihkama. Mina haletsen ennast, tema hakkab mind või veel hullem, ennast haletsema - pole ka vast kõige õigem või kuidas?
Tuuma juurde. Probleemid on selleks, et neid lahendada. Ilma probleemideta poleks üldse mingit elu. Kujutage vaid ette, et polegi ühtegi muret, kui polegi midagi, mida paremaks muuta, kui polegi kedagi, keda aidata ja kui polegi ebatäiuslikku sind, keda täiuslikuks arendada - mis elu see siis oleks?!
Kui tekib probleem, siis see tuleb lahendada. Kui üksi ei saa, siis kutsu sõbrad appi. Kui neist ei piisa, kutsu rahvast juurde. Ja kui sellest ei piisa, siis otsi uus probleem, mida lahendada.