Lugeja kirjutab: pimekohting = ebamugav, väga mugav, ebamugav

Foto: SCANPIX

Pimekohtingute lugejamängust soovis osa võtta mees, kes jäi oma kirja saatmisega pisut hiljaks. Sellest hoolimata on tegu huvitava ja üsna omapärase looga.

Sissejuhatus

See algas juba kooliajal, kui ma veel kodus elasin. Mu emal oli üle keskmise suur huvi, miks mul veel pruuti ei ole ja päris selle kohta peaaegu igapäevaselt. Tüütu rutiin, mis mind vahel ka täitsa närvi ajas. «See on privaatne küsimus, millele ma ei soovi vastata,» torkasin ma enda meelest teravmeelselt ja poliitkorrektselt. Tookord ta selle vastuse üle väga õnnelik ei olnud, kuid kunagi varem, kui üks koeraga naabrimutt mulle täpselt samasuguse küsimuse esitas ja mina identse vastuse andsin, kiitis ta mind taevani – väga nutikas. Naabrimutt oli tema meelest põhjendamatult uudishimulik ja nagu muttidele kombeks, klatšihimuline. 

Möödusid aastad ja endiselt ei olnud mul tütarlast, keda vanemate radarile lasta. Nipet-näpet vilksatused, kuid mitte midagi reaalset. Ema mure oli ajaga muidugi kasvanud ja terve tema töökollektiiv elas minu olematule «privaatsele küsimusele» kaasa (nagu ma hiljem teada sain).

Kuigi ma tema iseloomu tundes pelgasin, et mingi hetk võib ta «mure» üle käte kasvada ja tegudeks moonduda, siis ei arvanud, et ta seda päris nii korraldab. Sügis oli juba nii külm, et varsti pidi talv tulema. See tähendab minu sünnipäeva. Isa helistas mulle ja ütles, et nad pole emaga mind ammu näinud ja tahaks sünnipäevaks minu juurde tulla. Mainis veel, et ma võiks ise midagi head süüa teha, sest ema muretseb pidevalt, et kuidas ma hakkama saan, kui ma süüa teha ei oska. Jajah, teadagi.

Ebamugav

Oli sünnipäeva õhtu ja ma olin terve päeva kokanud, et vanematele meelehead teha ja tõestada, et mu menüü ei koosne ainult kiirnuudlitest ja pelmeenidest. 19.00 pidid nad jõudma, kuid täpselt minutipealt jõudis minuni hoopis sõnum: «Vabanda. Ei saanud tulla, aga kink peaks kohe jõudma. Palju õnne!» Jõudsin selle lõpuni lugeda, kui juba helises uksekell. 

«Püha jumal, kas see on reaalne. Kas mu vanemad kinkisid mulle prostituudi?» mõtlesin korraks ja kirusin, et kuradi isa mängib ka ema lollustega kaasa.

Kuna mu uksel silmaauku ei ole, küsisin, kes seal on? «Miisu,» kostus läbi ukse. Phh, hingasin sügavalt välja, pea käis ringi. «Mida ma teen, see küll hea ei ole,» paanitsesin endamisi, samal ajal juba automaatselt ust lahti lukustades. Mul on komme ärevates olukordades automaatrežiimil toimetama hakata. Lasin tütarlapse sisse ja vaatasin teda oma hämaras esikus. Suutsin endamisi sõnastada eesmärgi: on vaja leida vastus küsimusele, kellega on tegemist. Mitte eriti pealetükkiv meik, ilusa nahaga poolkena nägu ja hea lõhn ei vasta just litsistereotüübile, kuid kahtlust tekitas suhteliselt avar dekoltee ja pisut liiga nilbelt välja punnitavad rinnad. Vaatasin üht, vaatasin teist ja silman ka nende kohal olevat pärlikeed. Kissitan silmi, proovin mõelda. Peas käib triangel ja nägu õhetab.

«Mu nimi on Mirjam aga mind kutsutakse Miisuks,» ütles tüdruk naerusuiselt, kuid haistsin ka temas teatud ebamugavustunnet. Vähemalt ei ole ma üksi, mõtlesin. Küsisin umbes sama naiivsel toonil, et mis teda siia tõi ning Miisu vastas mulle, et see on nagu pimekohting, talle anti aadress ja öeldi, et siin on üks tore meesterahvas, kellel on sünnipäev. «Ahah, see olen mina... astu edasi,» kostsin selle peale ja viisin pildi kokku. Isa on mängitud ema haiglasesse mängu mulle tüdruksõber leida. Vahva.

Tõstsin söögi lauale ja seletasin, mis puhul ma sellise piduroa tegin ning tema rääkis omakorda, kuidas ta mu korterisse sattus. Selgus, et ta oli mu ema uue kolleegi tütar. Muuhulgas sain teada, et terve kolleegium oli mind väga kirglikult Miisu emale reklaaminud. Tundsin piinlikkust, kuid õnneks väga hullult enam ei punastanud. 

Väga mugav

Edasi läks lugu enam-vähem täpselt nii, nagu olin Ekspressist lugenud, et läheb Tinderi kasutajatega. «Sünnipäeva kingituseks», võib-olla ka muudel põhjustel, oli ta varustatud pärlstringidega (seda, mis asjad need on, sain ma alles hiljem teada). Olime juba voodis ning ma sattusin pisut segadusse ja sosistasin, et sul on kaelakee pükste külge kinni jäänud. Saime kõhutäie naerda. Tegelikult tema sai, mina sain alles hiljem naljale pihta.

Ebamugav

Öösel põrises telefon ja minu pimedusega harjunud silmadele paistis uduselt sõnum: «Noh kuidas oli?» Mu nägu läks punaseks, pea hakkas ringi käima ja keha värisema. See ei ole normaalne perekond.