Lugeja kirjutab: elu esimene ja viimane pimekohting

Foto: SCANPIX

Lugejamängust võttis osa ka Tiia, kelle esimene pimekohting jäi ka viimaseks, kuna kaaslane valmistas talle nii suure pettumuse.

Oli aasta 1994, kui lõpetasin keskkooli ning läksin maalt linna, et  ülikoolis õpinguid jätkata. Sain läbi tuttavate kirjasõbraks ühe noormehega, kelle kirjad mulle väga meeldisid. Tema soovis võimalikult ruttu minuga kohtuda. Ka minul polnud midagi kokkusaamise vastu. Olime enne seda vahetanud umbes 2-3 kirja.  

Noormees, kes mulle uksel vastu vaatas, oli hoopis midagi muud, kui ma olin arvanud. Tema saadetud väike passipilt ei andnud kuidagi edasi seda inimest, tema liigutusi ja olemust. Ma olin nii ehmunud ja pettunud, et ma üldse sellise kokkuleppeni olin jõudnud. Ta oli lühikest kasvu (mida ma tol hetkel kirja teel ei märganud küsida) ja arusaamatul kombel see häiris mind. Tema kõnepruuk ja kohmakas olek ajasid mind veel rohkem segadusse. Ja silmad olid uskumatult külmad. Üritasin analüüsida tema kirjade sisu ja panna need minu ees oleva inimese suhu, aga see oli raske. Püüdsin viisakaks jääda, mäletan, et olin need tunnid ikka väga vaikne.  Rohkem me ei kirjutanud, ilmselt taipas temagi, et olin pettunud. 

Tagantjärele ma ei kahetse midagi, sest elukogemusena oli see mulle väga vajalik. Mitte kunagi hiljem pole ma pimekohtingutel käinud. Juhindun faktist, et oma silm on kuningas ja mõni pisiasi võib teise inimese puhul mind nii väga häirida, et segab läheduse tekkimist. 

Suhteid tekkis esimestel kooliaastatel mitmeid ja olen kohanud inimesi, kes on pimekohtingul tutvunud ja ka paari läinud ning õnnelikult elanud. Aga minu puhul see lihtsalt ei toiminud.