Kadi Kütt: läbi võõraste akende

Foto: SCANPIX

Mulle on alati meeldinud võõrastest akendest sisse piiluda. Mitte muidugi nii, et küünitan üle aknalaua tuppa, vaid eemalt kõnniteelt, salaja. Teen oma õhtust jalutuskäiku, vaatan aknaid ja mõtlen, mis inimesed nende taga küll elavad, kirjutab terapeut Kadi Kütt salasona.eu-s. Mida nad parasjagu teevad, millest räägivad ja unistavad, kuidas end oma kodus tunnevad?

Praegusel ajal on sellega keerulisem kui varem, sest enam ei satu korterelamute vahele kõndima, eramajade elanikud aga varjavad oma elu kiivalt kõrgete aedade, hekkide ja kurjade koerte varju. Mäletan, et vanasti, nõukogude ajal, oli pea igast aknast näha lakitud sektsioonkapp ja Ida-Virumaal, kus mina elasin, ka kirju vaip diivani kohal seinal. Maikades pereisad lösutasid aknalaual ja tirisid Priimat. Nüüd enam sellist pilti ei näe.

Ka suvel on mu missioon raskendatud, sest õues on valge ja nii ei paista tubane elu tänavale ära, aga sügisel ja talvel, kui tuled toas varakult põlema pannakse, on teine asi. Siluetid ja liikumised on just nii palju tänavale näha, et fantaasia hakkab tööle. Huvitav, milliseid lugusid aknad mulle täna räägivad?

Õhtu on käes ja päevatöö tehtud. Kogu pere istub suure söögilaua taga ja arutab rõõmsalt päevasündmusi. Oot, kas ikka arutab? Pereema kannab tülpinud näoga supermarketist ostetud  valmistoitu lauale, pereisa varjab end ajalehe taha. Tal on tööl probleeme, kuid sellest kodus ei räägita, sest mees peab ju tugev olema. «Ära päri! Ei tea, mis mul viga peaks olema?!» rehmab mees ärritunult käega, aga õhk on pingest paks ja üks võimalus teineteisele lähedal olla on jälle mööda lastud.

Tänavat pidi edasi kõndides juurdlen, kas neis peredes seal akende taga on õhtusöögist kujundatud rituaal või käib kahvel automaatselt suu ja taldriku vahet ja silmad on kinnitatud teleekraanile, sest seal jookseb Türgist sisseostetud «palju rahvusvahelisi auhindu pälvinud» seriaal.

Tänapäevased kodud ehitatakse ju nii, et elutuba, söögituba ja köök on koos, kõik üks suur ruum. Söömine toimub möödaminnes, televiisor, arvuti ja iPad käeulatuses. Söögiaeg on sätitud seriaali või uudiste alguse kellaajale ja toolid söögilaua ümber asetatud nii, et kõik ikka ekraani näeksid. Mida me täna sõime? Ähh, kes seda enam mäletab! Ja mis tähtsust sel ongi? Kahju... Meiegi kodus kipub aeg-ajalt multikas rohkem tähelepanu nõudma kui toit taldrikul. Sellepärast meeldivad mulle Võrumaa maakodu lõuna- ja õhtusöögid – laud on kaetud söögituppa, meeleolu loovad vanatädi tikitud lina ja aiast korjatud pojengid. On aega toitu ja kallite inimeste juuresolu nautida.

Aga kui teekski tänasest söömaajast rituaali? Koguneks kogu perega ühel ajal sööma, paneks lauale ajalehtede asemel küünlad, sulgeks teleka ja arvuti ja avaks hinge. Vaataks üksteisele silma, tunneks huvi, kuulaks, oleks toeks ja rõõmustaks.

Minu meelest on söögilaua taga tore plaane teha. Need võivad olla elevust tekitavad ja rõõmsad reisiplaanid, aga eks tule ära rääkida ka murelik jutt pangalaenust või aina suurenevast elektriarvest. Murejuttu ei tohiks tegelikult söögi kõrvale ajada, sest siis sööd koos kartuli-kastmega sisse ka mure ja saad maohaavad. Aga vahel on ka mõnus vaikides laua taga istuda. Teine inimene su vastas on küll oma mõtetes, aga ikkagi täielikult olemas. Ma mõtlesin, et homme võiks... Kuidas sulle tundub... Ah, las olla! Küll jõuab mõni teine kord, praegu on niisama hea.

Huvitav, et meie kodu plaanid on aastatega aina kodule lähemale nihkunud. Reisid kaugetele maadele ei ole ammu enam jutuks. Tore oleks üks kukerpuu sinna enelate ritta istutada. Ei tea, kas äsja maha pandud «Jubilei Novgoroda» järgmisel suvel viinamarju ka juba annab? Hõrk prantsuse veiselihahautis kõlab hästi. Kas teeme seda koos järgmisel pühapäeval ja kutsume mõne sõbra külla? Öeldakse, et selleks, et aru saada, kui hea on kodus olla, tuleb mõneks ajaks võõrsile minna. Ma ei mõista seda. Kõige paremini saan ma kodus olemise mõnust aru ikka kodus olles – diivaninurgas, jalad tagumiku alla keritud, või aiatoolis, aurav teetass käes, vahel ka pesu triikides ja raadioarhiivist saateid kuulates. Ehk ei pea kodust ära minema, vaid vastupidi, täielikult ja kogu hingest kodus kohal olema? Sest kuidas saad sa tunda, mis on kodus head, kui oled ise füüsiliselt või ka ainult mõtetes kodust kaugel?!

Mulle on hakanud igasugused kodused rutiinid meeldima. Neil on oma rahustav rütm nagu südamel või hingamisel. See loob turvatunde ja lihtsalt mõnusa tunde. Näiteks õhtune ravimtaimetee. Mis teed me täna joome? Võiks ju mõelda, et mis vahet sel on, tee on tee, kuid see lihtne küsimus toob tähelepanu kasvõi korraks kõigest välisest enda sisse: millise tee tunne mul täna on? Kas ma vajan piparmündilt rahu ja head und, raudrohu tugevust ja jõudu või salveid, kes tapab viirused? Mul on kuskil üks poolik šokolaad, tee kõrvale hea ampsata. Kallis, tahad ka?

Olen tähele pannud, et kui mingi uss hinge närib, ja vahel ta lihtsalt tuleb ei tea kust mu sisse, siis polegi muud vaja, kui teetassi ääres see välja öelda. Kui on kuulaja – enamasti tõesti piisabki ainult kuulamisest –, siis see aitab justkui kergemini ka ennast ja oma paha tuju mõista. Tähtis on, et teine inimene jaksaks kohale jääda. Ei, kõigepealt ikka kohale tulla, panna ajaleht käest, keerata telekal hääl maha ja jääda ise vaikseks. Küsin sageli teraapiaklientidelt, kes oma paarisuhte üle kurdavad: «Oled sa sellest ka oma abikaasale rääkinud?» «Ei, jumal küll! Temaga ei anna millestki niisugusest rääkida!» tuleb kiire vastus. Millest siis vajaka jääb: ajast, oskusest, julgusest, aususest, austusest? Minult on ka küsitud, kas ongi üldse veel teineteisega midagi rääkida, kui oled juba paarkümmend aastat ühe laua taga söönud. «Tavaliselt ei ole siiski partner aja jooksul igavamaks muutunud, vaid me oleme mugavusest või mühaklikkusest lakanud teda tähelepanuga kohtlemast,» vastab mu küsimusele õnneteadlane Stefan Klein. Alusta siis sellest, et võtad oma kallite jaoks aega. Laota lauale lina, süüta küünal ja ulata igaühele tema portsjon nii, et vaatad silma ja oled kohal, tähelepanuga, hoolimisega ja armastusega.