Noore armukese ülestunnistus: armastan ja vihkan meest

Foto: SCANPIX

23-aastane naine jagab portaalis YourTango oma lugu sellest, kuidas tal tekkis kõrvalsuhe vanema abielumehega.

Me kohtusime ühel konverentsil. Ma olin äsja ülikooli lõpetanud. Ta istus minu kõrvale, naeratas ja ma tundsin, kuidas ta muudkui jälgis mind. Tal olid tumedad juuksed, kitsas habe ja ühel põsel oli tal arm. Ma üritasin leida istumiseks teistsugust asendit, et vältida seda veidrat seksuaalset pinget, mis meie vahel muudkui kasvas. Meie kehakeel meenutas eelmängu.

Ta oli algusest peale väga järjekindel ja seda isikuomadust pean ma väga seksikaks. Ta kutsus mind endaga klaasikest veini jooma, ta tegi seda häbitult minu ülemuse ees. Ma eeldasin, et ta on vallaline, kuna ta mainis oma endist naist ja mind ennastki üllatas pettumus, mis mind valdas, kui ta mainis, et on teist korda abielus. Kui joogid olid otsas, küsis ta, kelle hotellitoas me õhtu lõpuks oleme. Mulle jättis see naeruväärse mulje. «Oli tore tutvuda,» vastasin ja lahkusin.

Paar päeva hiljem jätkas ta minuga flirtimist. Ta saatis mu ülemusele kirju ja nende koopiad jõudsid ka minu postkasti. Ma valetaksin, kui ütleksin, et ei tundnud huvi selle vastu, mis võib järgmisena juhtuda. Kui ta mind uuesti välja kutsus, tahtsin esialgu eitava vastuse anda, kuid samas ma usaldasin ennast. Mõnes mõttes. Ma arvasin, et kuna ma olen täiesti igasuguse petmise vastu, pole mul raske temaga klaasikest võtta ja seejärel üksi koju minna. Ent alateadlikult ma aimasin, et sellest võib veel probleeme tulla. Abielumehega suhte loomise kõrval olid kõik mu eelmised suhted lapsemäng.

Ma tundsin kergendust, kui ta restorani jõudis. Meie vahel polnud enam seda pinget, mis painas mind konverentsi ajal. «Võib-olla on mul lihtne talle vastu panna,» mõtlesin endamisi. Kuid paar jooki hiljem oli see mõte mu peast pühitud.

Taksosõit oli väga intensiivne; tänavavalgustus oli hägune, mulle tundus, et auto liikus tavapärasest kiiremini. Me jätkasime suudlemist – muide sellepärast visati meid ka uhkest baarist välja – ja kui mees pistis käe mulle püksi, ei suutnud ma uskuda oma nõrkust. Ma ei maininud seda talle, aga kui ma lõpuks koju jõudsin, veetsin terve õhtu vannitoas nuttes. Ma mõtlesin tema naisele, nende ühisele kodule ja sellele, kuidas ma kaotasin enesevalitsuse.

«Kas see inimene olen mina? Kas ma olen naine, kes käib väljas abielumeestega?» imestasin ja tundsin tohutut süüd. Kõige rohkem süütunnet tekitas see, et ma nautisin seda suhet.

Järgmisel päeval kirjutasin talle, et selline asi ei saa enam korduda. Ta vastas, et kui ma nii soovin, siis ta mõistab. «Anna teada, kui ümber mõtled,» lisas ta kirja lõppu. Ma ei tahtnud talle eitavat vastust saata, kuid ma teadsin, et pean seda tegema – abielumeestega ei tohi suhet luua. Aga tema oli vist aru saanud, kuidas mu mõte töötab. Ma arvasin, et kontroll on nüüd minu käes, kuid ma eksisin. Pärast meie järgmist kohtingut läksin ma koos temaga koju.

Ma teadsin kogu aeg, et ta on minust vanem, kuid mul polnud aimugi, kui vana ta tegelikult on. Kui olime koos voodisse jõudnud, küsisin tema vanust. «Nelikümmend viis,» vastas tema vaikselt ja ma tundsin, kuidas mind erutas see, et ma olin voodis endast kaks korda vanema mehega.

Kolm kuud hiljem oli selge, et mind ei rahuldanud enam see, kui nägin teda korra nädalas. Lühikestest telefonikõnedest said tunde kestvad vestlused. Tekstisõnumites tunnistasime teineteisele, et igatseme üksteist. «Ma tahan sind» asemel tuli mängu juba «ma armastan sind». Mind pani muretsema, kuidas me olime sellisesse olukorda sattunud ja mis saab edasi. Ta ütles, et ta vajab asju, mida tema oma naine ei saa talle enam anda. «Ma ei taha lihtsalt lapsi, ma lausa vajan neid,» tunnistas ta ühel õhtul veiniklaasi juures. Ta ütles, et mina olin aidanud tal sellele järeldusele jõuda. Tema naine ei tahtnud lapsi.

Mulle sai selgeks, et tema uued eesmärgid lõhuvad nende suhet. Ma mõtlesin sageli, kas ma aitasin tal lihtsalt mõtteid mujale viia või tulin ma tema ellu täpselt õigel ajal, et aidata tal teatud asju uues valguses näha.

Nad otsustasid avatud suhte kasuks. Nad mõlemad olid nõus, et kui ühel neist peaks tekkima kõrvalsuhe, siis teisele sellest ei räägita. Minu teada polnud naisel aimugi, et mina olin tema mehe elus, kuid samas tundus, et mehel poleks olnud midagi selle vastu, kui naine saaks minust teada. Nad elasid koos, kuid neil olid erinevad elud.

Meie suhte on kestnud kaheksa kuud. Meievahelist emotsionaalset, intellektuaalset, vaimset ja seksuaalset sidet on raske mitte märgata. See on niivõrd kõikehõlmav, et kuigi ta on abielus, pole mul mingit tahtmist olla koos kellegi teisega. Kõik teised mehed kahvatuvad tema kõrval.

Varemalt arvasin, et petmine on kõige suurem kuritegu – partnerile sel viisil haiget tegemine tundus olevat kõige hullem reetmine.

Abielu oli minu jaoks romantiline ühendus, mis hõlmas tõelist armastust, mitte petmist. Pealegi olin ma filmidest näinud, mida armukestest arvatakse. Nüüd näen ma seda kõike aga teisiti. Meie suhe on sundinud mind rohkem usaldama ja lõhkuma seinu, mis ma olin enda ümber ehitanud. Ma tunnen, et ma tohin öelda teisele inimesele, mida ma vajan ja ta täidab rõõmuga mu soovid. Varem olin tahtnud alati ise oma asjadega toime tulla, kuid tema õpetas mulle, et ääretult tore on see, kui su elus on veel keegi.

Kahtlemata on meil paremaid ja halvemaid aegu. Ma armastan ja vihkan teda; ma tahaks temale täielikult pühenduda ja ta maha jätta. Ent enamasti olen tänulik selle eest, et saan selliseid tundeid esimest korda kogeda. Ta tekitab minus imelise tunde, kuid samas ma pole kindel, kas olen pere loomiseks valmis. Ma ei kujuta isegi seda ette, milline oleks meie suhe ilma tema abikaasata. Ent mind muudab närviliseks mõte, et ta võib mu maha jätta.

See, mida tulevik toob, sõltub mitmest asjast. Tema suhtest oma naisega ja kuidas nad tulevad oma avatud suhtega toime. Tema soovist pere luua. Minu soovidest ja eesmärkidest. Mida mina temalt tahan ja mida tema tahab minult.

Kas ma tunnen end süüdi? Jah. Kas ma tunnen, et olen ühe perekonna lõhkunud? Jah. Aga kui paari aasta pärast on ta õnnelik ja tal on pere, koos minuga või ilma, ja ma suudan lubada ka teisi inimesi endale lähedale, siis on meie kõrvalsuhe olnud seda kõike väärt – eriti kui lõpuks oleme ikka veel koos.