«Viiskümmend halli varjundit» paradoks: naised tahavad domineerida, kuid ei taha ka

Foto: WILL OLIVER/AFP

Kuigi paljude arvates on raamat «Viiskümmend halli varjundit» halvasti kirjutatud – peategelaste vahel pole usutavat keemiat ja tegevus on etteaimatav – tekitab peagi kinodesse jõudev film siiski paljudes uudishimu.

Naised räägivad sõbrannadega domineerivast seksist. Nad kujutavad ette, kuidas oleks elada sellise mehega nagu hr Grey, kes hoolitseb iga naise soovi eest. Nad mõtlevad, milline võiks välja näha mehe «tumedam pool» – mis tunde see tekitab, kui anda kogu kontroll mehele? Pole kahtlustki, et selline armusuhe pakub paljudele naistele huvi, kirjutab Elite Daily.

Moodsas maailmas, kus naistel on palju kohustusi ja mitu erinevat rolli – ema, ülemus, sõbranna, abikaasa – mõjub huvitavalt mõte, et keegi, keda sa armastad, on valmis su eest täielikult hoolt kandma. Kuigi naised tahavad oma isikliku elu eest vastutada, võib pidev otsuste langetamine ja professionaalsus mõjuda kurnavalt. 

«Ilmselt seetõttu on «Viiskümmend halli varjundit» muutunud nii populaarseks – see andis naistele mõista, et nad võivad kontrolli teistele loovutada,» selgitas dr Niloo Dardashti, New Yorgis tegutsev psühholoog. «Sellepärast on inimesed hakanud rohkem huvi tundma ka erinevate erootiliste rolli- ja sidumismängude vastu. Naised tahaksid leida tasakaalu kontrolli omamise ja sellest loobumise vahel – see võib olla «domineerival» kujul või lihtsalt lõõgastudes, lastes partneril asjade eest hoolitseda.»

Kontroll tundub tõesti olevat miski, mis tekitab paljudele naistele peavalu. Ühest küljest võimaldab domineerivate naiste aktsepteerimine õrnemal sool rohkem otsuseid langetada ja paremaid töökohti jahtida. Teisest küljest ihkavad naised oma kõrvale partnerit, kes nende eest hoolitseks, eriti kui naine tunneb, et elu muutub kurnavaks.

«Praegusel ajal on naised paradoksaalses olukorras; me võitleme kangekaelselt võrdõiguslikkuse eest, kuid samas vajame teadmist, et partner saab vajadusel kontrolli haarata ja tekitada meis turvalise tunde,» sõnas dr Dardashti. «Me tunneme, et tahame alistuda, kuid samas on meie jaoks tähtis see, et meil oleks sõnaõigus.»

Evolutsioonil on oma roll

Tegemist on keerulise olukorraga. Naised tahavad ise raha teenida, kuid samas meeldib neile see, kui mees kutsub neid välja ja maksab ise õhtusöögi eest. Naised tahavad olla tugevad ja iseseisvad, kuid samas võiks mees aeg-ajalt naiselt küsida, kuidas ta end tunneb. 

Asja muudab veelgi keerulisemaks see, et mingil määral on naised loodud arvama, et ohjad peavad olema meeste käes. Hollywoodi romantiliste komöödiate ja erinevate suhtealaste nõuannete järgi on lihtne jääda uskuma mõtet, et suhte kulgemise määrab enamasti mees. Dr Dardashti nentis, et evolutsioonilises mõttes tahavad naised tunda, et partner suudab asju kontrollida, kuna just nii õppisid naised kunagi ammu usaldama mehi ja seda, et viimased suudavad perele süüa ning muud vajalikku jahtida.

Dr Dardashti tõi välja ka selle, et kuigi mehed ütlevad, et naised võiksid rohkem initsiatiivi välja näidata ja julgemad olla, võib see naisest jätta negatiivse mulje. Kui naine saadab esimesena mehele sõnumi, võib mees nimetada teda «üliagaraks» või «klammerduvaks». Kui naine planeerib kohtingu, võib mehele tunduda, et naine on «agressiivne» või «pealetükkiv». Seetõttu loobuvad naised üsna ruttu sellisest käitumisviisist ja lasevad meestel olukorda juhtida.

Meile on õpetatud aktsepteerima seda, et mees astub esimese sammu; et mees teab, mida edasi teha; et mees on see, kes teeb abieluettepaneku. Tegelikult peaksime tõsiselt mõtlema, kuidas haarata kontrolli, kuid samas sellest ka loobuda. Nende kahe vahel tuleks leida normaalne tasakaal. Kui me laseme end kogu aeg vaid poputada, kaotame oma iseseisvuse ja oma hääle; muutume sõltuvaks ühest inimesest ja eeldame, et ta täidab kõik meie soovid. Teisest küljest, kui sa ei suuda kontrollist loobuda, ei saa sa kunagi partneriga tõeliselt lähedaseks muutuda. 

Sellises paradoksaalses maailmas elamine võib tekitada tunde, et oleme silmakirjalikud: kuidas me saame tahta olla võimukad naised, kuid samas loota, et siiski hoolitsevad mehed meie eest?

Dr Dardashti sõnul peitub vastus eneseteadlikkuses ja aktsepteerimises. «Ma usun, et peaksime aktsepteerima iseenda erinevaid osi – neid, mis tahavad omada kontrolli ja olla iseseisvad ning neid, mis tahavad tunda hoolitsust ja mõistmist.» Naised ei pea valima, kumba nad tahavad; tegelikult on võimalik nautida mõlemat.